/nginx/o/2022/02/01/14340904t1hbf37.png)
/nginx/o/2023/09/14/15592812t1hd72b.jpg)
Läbi ajaloo on ajuga seonduvad uuringud osutunud kõige keerulisemaks, kuid see-eest huvitavaks. Teadlased on viinud läbi uuringu, mis on avanud valdkonnas täiesti uue suuna. Avastused on niivõrd uskumatud, et panevad uuringu autoreid siiamaani ahastama.
Avastatud on varasemalt tundmatu ajurakk, mida nimetatakse glutamatergiliseks astrotsüüdiks. See võib selgitada mitmete närvirakkudest tingitud seisundite, näiteks nagu Parkinsoni tõbi, arengut.
Ajurakud jagunevad suuresti kaheks: närvirakud ja gliiarakud. Tavaliselt suhtlevad neuronid omavahel sünapsite ehk ühenduskohtade kaudu.
Selline ülekanne toimub siis, kui neuron saab elektrilist stiimulit ja vabastab teise neuroni aju ülekandeaine, täpsemalt enda ja teise neuroni, vahele.
Seda võimet arvati omistavat ainult neuronitele. Kakskümmend aastat tagasi avastasid Šveitsi ülikooli professor Andrea Volterra ja tema kollegid, et mõned gliiarakud võivad kasutada sarnast erutuse ülekannet. Siiski on need leiud vaidlustavad, kuna teised teadlased ei ole korduvatest katsetest seda täheldanud.
Nüüd on aga Volterra ja tema meeskond hakanud kasutama kaasaaegseid tehnikaid, et lõpuks see vaidlus lõpetada.
Uuringu järgi on teadlased analüüsinud, kas hiirte rakkudes geenide poolt toodetud RNA molekulid, mis on valkude tootmise vahelüliained, suudavad erutuse ülekandeks leida vajalikke valgukomplekse rakkudes, mis ei ole varustatud neuronitega. Meeskond on uurinud spetsiaalselt aju hipokampuse piirkonna rakke, kuna varasemad uuringud on näidanud, et just seal on märgatud mitte-neuronite erutuse ülekannet.
Analüüs on paljastanud astrotsüüte, mis omavad võimet osaleda sellises erutuse ülekandes. Teadlaste sõnul vabastavad rakud sel hetkel erutusvirgatsainet, mis on kõige levinum ülekandeaine ajus. Volterra ja tema kolleegid on kinnitanud selle valdkonnaga seotud geenide olemasolu, uurides täiskasvanud hiirte ajutükke. Nad nimetavad neid rakke glutamatergilisteks astrotsüütideks.
«Need rakud on natuke nagu astrotsüüdid ja natuke nagu neuronid,» ütleb ta, «Need eritavad neurotransmitterite mehhanismi kiirusega, mis on tavaliselt omane ainult neuronitele. Selle tõttu nimetamegi seda hübriidrakuks.»
Seejärel on teadlased kasutanud vereäige mikroskoppiat, et uurida nende rakkude virgatsaine vabanemist hiirte ajus. «Signaalid, mida me näeme, on kiiruse poolest sarnased neuronitele,» sõnab Volterra.
Volterra koos oma kolleegidega on leidnud olemasolevate andmekogumise analüüsimise teel sarnaseid rakkudevahelise ühenduse teel ülekande valkude signatuure inimeste mitte-neuronite rakkudes. «Need leiud viitavad sellele, et need rakud on säilinud ka inimestel,» ütleb meeskonna liige Ludovic Telley, kes töötab samuti Lausanne'i ülikoolis.
Volterra spekuleerib, et gliiarakud, mis suhtlevad rakkudevahelise ülekande kaudu, võivad viia aju signaalid parema koordinatsioonini. Samal ajal, kui närvirakud võivad olla ühendatud teiste tuhandete närvirakkudega, võivad astrotsüüdid olla kontaktis 100 000 sünaptilise ühendusega hiirtel või miljonitel inimestel.
Glutamatergilised astrotsüüdid paistavad samuti olevat seotud liikumisega ajupiirkondades, mis taandarenevad Parkinsoni tõve korral. Nende rakkude parem mõistmine võiks aidata selle seisundiga tegeleda.
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Jaana Otsa.