Teadlased avastasid tohutusuure galaktikatemulli meie oma «tagahoovis»
Hawaii astronoomid on kinnitanud nn galaktikatemulli – pea kujuteldamatult tohutu kosmilise struktuuri, mida peetakse kohe pärast Suurt Pauku tekkinud fossiilseks jäänuseks - olemasolu.
Mulli ulatus on miljard valgusaastat – see on 10 000 korda laiem kui Linnutee galaktika. Siiski asub see hiiglaslik mull, mida küll palja silmaga ei näe, meie kodugalaktikale suhteliselt lähedal – 820 miljoni valgusaasta kaugusel. Prantsusmaa aatomienergia komisjoni astrofüüsik Daniel Pomarede sõnul võib mullist mõelda kui sfäärilisest kestast, millel on «süda» sees. Selles südames on Boötese galaktikate superparv, mida ümbritseb tohutu tühjus. Vahel kutsutaksegi seda Suureks Tühjuseks.
Kest sisaldab mitmeid teisi teadusele juba tuntud galaktikate superparvi, sh massiivset struktuuri, mida tuntakse kui Suurt Sloani Müüri. Pomarede ütles, et galaktikatemulli olemasolu kinnitamine, mida kirjeldatakse sel nädalal teadusajakirjas The Astrophysical Journal avaldatud artiklis, oli pika teadustöö osa. Esimest korda kirjeldas kõnealust struktuuri Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi kaasprofessor Maret Einasto koos kolleegidega, kuid nende töörühm ei kinnitanud barüonide akustilisteks ostsillatsioonide (BAO) leidmist. Hawaii ülikooli teadlaste täiendus on kinnituseks nähtusele, mida esmakordselt kirjeldas 1970. aastal USA kosmoloog ja toona tulevane Nobeli füüsikapreemia laureaat Jim Peebels.
Peebels teoretiseeris, et algupärases Universumis – kuumas plasmas – tekitas gravitatsioon ja kiirgus helilaineid, mida kutsutakse barüonide akustilisteks ostsillatsioonideks (BAO). Kui helilained plasmas levisid, tekitasid need mulle. Umbes 380 000 aastat pärast Suurt Pauku, mil Universum jahtus ja protsess lõppes, «külmus» mullide kuju. Universumi laienedes kasvasid mullid suuremaks nagu teisedki Suure Paugu järgsed fossiilsed jäänused.
Lähedalasuvate galaktikate andmeid vaadates tuvastasid astronoomid BAO-de signaale 2005. aastal, kuid Hawaii ülikooli teadlaste kirjeldatud mull on töö autorite sõnul esimene teadaolev üksik BAO.
Saanud inspiratsiooni Hawaii loomislaulust, andsid astronoomid mullile nimeks Ho’oleilana ehk «äratuse sosinad». Nime andis uuringu juhtivautor, Hawaii ülikooli astronoom Brent Tully. Mull avastatigi juhuslikult osana Tully tööst, mille käigus kammis ta läbi uute galaktikate katalooge. «See oli midagi ootamatut,» ütles Pomarede.
Tully ütles avalduses, et mull on nii tohutu, et ulatub uuritava taevasektori servadest üle. Duo palus abi Austraalia kosmoloogilt ja BAO-eksperdilt Cullan Howlettilt, kes määras matemaatiliselt sfäärilise struktuuri, mis kõige paremini esitatud andmetele vastas. See võimaldas kolmikul visualiseerida Ho’oleilana kuju kolmemõõtmeliselt ja määrata selles galaktikate asukohad.
Peagi võib neid mulle ka rohkem leida. Juulis käivitatud Euroopa kosmoseagentuuri Euclidi kosmoseteleskoop vaatleb Universumit laiemas plaanis, mis võib aidata veelgi mulle avastada. Lõuna-Aafrikas ja Austraalias ehitatavad massiivsed raadioteleskoobid võiksid Pomarede sõnul pakkuda ka uut vaadet galaktikatele lõunapoolkera vaatepunktist.