Mis on Eestisse saabunud hitt-puraviku rünnaku tagamaad?

Copy
Kihnu metsad lausa leemendasid ameerikamaistest puravikest ehk männi kuldpoorikutest. Teadaolevalt pole Kihnu männiistikuid toodud. Üleval: Cryphonectria parasitica nimeline seen viidi Euroopa kastanipuudega Ameerikasse, kus see 19. sajandil korraldas ulatusliku puu­genotsiidi, tappes kohalikud kastanid.
Kihnu metsad lausa leemendasid ameerikamaistest puravikest ehk männi kuldpoorikutest. Teadaolevalt pole Kihnu männiistikuid toodud. Üleval: Cryphonectria parasitica nimeline seen viidi Euroopa kastanipuudega Ameerikasse, kus see 19. sajandil korraldas ulatusliku puu­genotsiidi, tappes kohalikud kastanid. Foto: Marek Strandberg

 Männi-kuldpoorik on hittpuravik, mis on tõusnud tänavu ereda tähena seenetaevasse. Juba on levinud üleskutsed seda seent levitada ja koos puudega laiemalt kasvatada. Ent arutlegem männi-kuldpooriku tuleku ja võimaliku levitamise tagamaade üle teiste võõrliikide näitel.

Männi-kuldpoorik (teaduskeelse nimega Aureoboletus projectellus) elab looduslikult Põhja-Ameerikas, kus moodustab sealsete männiliikidega seenjuurt ehk mükoriisat. Mükoriisa on taime peenjuurte ja seente ühisorganid, mille kaudu taim saab seenelt mullas leiduvaid mineraalaineid ning seen saab taimelt vastu fotosünteesi teel toodetud suhkruid. Erinevalt paljudest teistest puravikuliikidest on ta võimeline mükoriisat moodustama paari aasta vanuste puudega ning taluma metsataimlate liigset väetamist ja biotsiide.

Elujõuline rändur ületas ookeani

Olles niidistikuna peidus mullas ja puujuurtel, jõudis männi-kuldpoorik istutusmaterjaliga kaubanduse tulemusena Euroopasse nagu väga paljud muudki mükoriisamoodustajad, lagundajad ja parasiitsed ehk patogeensed seened. Enamik kasvab ainult koos oma sissetoodud peremeestaimega (näiteks kuldtatik lehisel). Ent männi-kuldpoorikul õnnestus sellest kinnisest ringist välja murda, kuna ilmselt on tal väga tugev geneetiline side meie hariliku männiga ja talle sobib siinne mullastik ning kliima. Seetõttu on ta suutnud väga kiiresti oma levilat Euroopas laiendada, levides mõne aastaga mööda Läänemere idakalda liivaseid männikuid Leedust Lätisse ja Lääne-Eestisse ning edasi ka Peipsi äärde. Sama kiiresti – keskmiselt 100 km aastas – levis meile šaakal. Šaakali leviku eeliseks on kiired jalad, ent seeneeoseid ja teisi mikroorganisme lennutab kaugele tuul.

Tagasi üles