Männi-kuldpoorik (teaduskeelse nimega Aureoboletus projectellus) elab looduslikult Põhja-Ameerikas, kus moodustab sealsete männiliikidega seenjuurt ehk mükoriisat. Mükoriisa on taime peenjuurte ja seente ühisorganid, mille kaudu taim saab seenelt mullas leiduvaid mineraalaineid ning seen saab taimelt vastu fotosünteesi teel toodetud suhkruid. Erinevalt paljudest teistest puravikuliikidest on ta võimeline mükoriisat moodustama paari aasta vanuste puudega ning taluma metsataimlate liigset väetamist ja biotsiide.
Elujõuline rändur ületas ookeani
Olles niidistikuna peidus mullas ja puujuurtel, jõudis männi-kuldpoorik istutusmaterjaliga kaubanduse tulemusena Euroopasse nagu väga paljud muudki mükoriisamoodustajad, lagundajad ja parasiitsed ehk patogeensed seened. Enamik kasvab ainult koos oma sissetoodud peremeestaimega (näiteks kuldtatik lehisel). Ent männi-kuldpoorikul õnnestus sellest kinnisest ringist välja murda, kuna ilmselt on tal väga tugev geneetiline side meie hariliku männiga ja talle sobib siinne mullastik ning kliima. Seetõttu on ta suutnud väga kiiresti oma levilat Euroopas laiendada, levides mõne aastaga mööda Läänemere idakalda liivaseid männikuid Leedust Lätisse ja Lääne-Eestisse ning edasi ka Peipsi äärde. Sama kiiresti – keskmiselt 100 km aastas – levis meile šaakal. Šaakali leviku eeliseks on kiired jalad, ent seeneeoseid ja teisi mikroorganisme lennutab kaugele tuul.