/nginx/o/2019/03/15/11867775t1h3795.jpg)
/nginx/o/2023/09/06/15573433t1hb7b0.jpg)
Euroopa ja Eestigi taimesõprade eksootikalembusega käib kaasas ka võõramaise mulla ning seal elavate organismide siiatulek. Ameerika puravikuks kutsutud männi-kuldpoorik on teinud üle kümne aasta võidukäiku Euroopas ja üle lombi tulnuna on see paar-kolm aastat oma areaali laiendanud ka Eestis. Tänaseni pole teada, millised võivad olla selle kuldpooriku leviku varjuküljed: kas keegi peab loovutama oma koha taeva all just neile. Nii on toimunud väga paljude taime- ja loomaliikidega, mille levikusse inimene on jõuliselt sekkunud.
Männi-kuldpoorik on hittpuravik, mis on tõusnud tänavu ereda tähena seenetaevasse. Juba on levinud üleskutsed seda seent levitada ja koos puudega laiemalt kasvatada. Ent arutlegem männi-kuldpooriku tuleku ja võimaliku levitamise tagamaid ka teiste võõrliikide näitel.
/nginx/o/2023/09/06/15573437t1hbe30.jpg)
Männi-kuldpoorik (teaduskeelse nimega Aureoboletus projectellus) elab looduslikult Põhja-Ameerikas, kus moodustab sealsete männiliikidega seenjuurt ehk mükoriisat. Mükoriisa on taime peenjuurte ja seente ühisorganid, mille kaudu taim saab seenelt mullas leiduvaid mineraalaineid ja seen saab taimelt vastu fotosünteesi teel toodetud suhkruid. Erinevalt paljudest teistest puravikuliikidest on ta võimeline mükoriisat moodustama paari aasta vanuste puudega ja taluma metsataimlate liigset väetamist ja biotsiide.
Elujõuline rändur ületas ookeani
Olles niidistikuna peidus mullas ja puujuurtel, jõudis männi-kuldpoorik istutusmaterjaliga kaubanduse tulemusena Euroopasse nagu väga paljud muudki mükoriisamoodustajad, lagundajad ja parasiitsed ehk patogeensed seened. Enamik nendest kasvavad ainult koos oma sissetoodud peremeestaimega (näiteks kuldtatik lehisel). Ent männi-kuldpoorikul õnnestus sellest kinnisest ringist välja murda, kuna ilmselt on tal väga tugev geneetiline side meie hariliku männiga ning talle sobib siinne mullastik ja kliima. Seetõttu on ta suutnud väga kiiresti oma levilat Euroopas laiendada, levides mõne aastaga mööda Läänemere idakalda liivaseid männikuid Leedust Lätisse ja Lääne-Eestisse ning edasi ka Peipsi äärde. Sama kiiresti – keskmiselt 100 km aastas, levis meile šaakal. Šaakali leviku eeliseks on kiired jalad, ent seeneeoseid ja teisi mikroorganisme lennutab kaugele tuul.
Ettevaatusele kutsuvad näited loomariigist
Staariks teeb männi-kuldpooriku asjaolu, et tegu on ilusa ja suure viljakehaga seenega, mis maitseb hästi teda mekkinud seenelistele. Ka küülikud viidi paarisaja aasta eest Inglismaalt Austraaliasse kui jahiloomad, kelle liha hästi maitses. Kuna peale dingode polnud küülikutel looduslikke vaenlasi, paljunesid nad kiiresti ja sõid kohalike metsloomade ja teiste koduloomade eest toidu ära. Et "jänkunuhtlust" ohjeldada, toodi 150 aastat tagasi kohale rebased, kellele aristokraadid samuti hea meelega jahti pidama hakkasid. Kuid reinuvaderid hakkasid väledate küülikute asemel hoopis väikseid kohmakaid kukkurloomi püüdma, kellest paljud on nüüdseks jõudnud väljasuremise lävele. Küülikute arvukusele õnnestus lõpuks piir panna vaid sihilikult Austaaliasse toodud viirushaiguse müksomatoosi abil, mis õnneks teisi loomaliike ei nakatanud; rebaste arvukust piiratakse siiani mürgisööta kasutades.
Kutsumata tapjaseened Aafrikas
Seenemaailmast leiab palju näiteid, kus kogemata sisse toodud võõrliigid põhjustavad suurt looduslikku või majanduslikku kahju.
Mitmed Euroopast pärit mürgised kärbseseeneliigid on levinud mujale maailma samamoodi männiistikutega nagu männi-kuldpoorik Euroopasse jõudis. Punane kärbseseen on põhjustanud surmajuhte Aafrikas, kus alatoitunud inimesed neid kohalike mittemürgiste kärbseseeneliikide pähe korjavad ja söövad. Samas kui Aafrikas püsivad Euroopast pärit seeneliigid ainult koos mändidega, siis Austraalias, Uus-Meremaal ja Põhja-Ameerikas levivad punane ja ülimalt mürgine roheline kärbseseen ka looduslike puude kooslustes.
Paljud patogeensed seened, bakterid ja muud mikroorganismid on invasiivsed võõrliigid. Puude ja põllukultuuride patogeene on võrdlemisi põhjalikult uuritud, sest haigussümptomid on sageli hästi märgatavad ja kahju rahakotile võib olla tohutu. Tõsistest Eesti metsapuude haigustest on tuntuimad saaresurm ja jalakasurm. Saaresurm jõudis Põhja-Euroopasse ilmselt Aasia idaosast koos eksootiliste saareliikide istikutega või seemnetega mõnikümmend aastat tagasi. See lehti ja võrseid kahjustav seenpatogeen tapab peamiselt metsas kasvavaid saari ning puude suremus on paiguti >90%.
Seente tekitatud kahjud on ulatuslikud Eestiski
Jalakasurma tekitab kaks seeneliiki, kelle hübriid on eriti agressiivne. Jalakasurma nakkusega puude juhtsooned ummistuvad ning jalakad surevad nii linnaparkides kui ka metsades. Mändi nakatavad punavöötaud ja pruunvöötaud on samuti pärit väljastpoolt Euroopat. Need haigused kahjustavad mändide okkaid ja aeglustavad puude kasvu. Lähiriikides on levinud veel ka muid ohtlikke leppade, tammede ja okaspuude haigusi, mida Eesti loodusest siiani leitud ei ole.
Pirnipuude lehtedel on Eestis levinud pirnipuu näsarooste, mis muudab puulehed ja viljad korbaliseks. Parasiitsetel roosteseentel on väga keeruline arengutsükkel ja tihti ka kummalised vaheperemehed. Pirnipuu näsarooste vaheperemeheks on ilupuuna tuntud võõrliik sabiina kadakas, mis vahendab seda haigust pirnidele. Umbes viis aastat tagasi levis Eestisse patogeenne munasseen (ainurakne) viinapuu ebajahukaste, mis katab lehed ja varred hallika haisva kihiga ja muudab viljad söödamatuteks. Seetõttu ei saa mitmeid varaseid ja külmakindlaid viinamarjasorte Eestis enam kasvatada.
Ulatuslik puugenotsiid ühendriiges
/nginx/o/2023/09/06/15573441t1h754f.jpg)
Maailmas on suurimat kahju loodusele põhjustanud ilmselt jaapani või korea kastanipuu istikutega Ida-Aasiast Põhja-Ameerikasse viidud seen Cryphonectria parasitica. See seen hävitas 19. sajandil Ameerika kastanipuu metsad kümnetel miljonitel hektaritel, mida nüüd asendavad peamiselt tammed. Tõenäoliselt surid seetõttu välja ka kümned kastanipuust sõltuvad seeneliigid.
Inimkond on pidevalt kannatanud nälga põllukultuure hävitavate seenhaiguste ja muude kahjurite tõttu. Üks hirmsamaid näiteid on 1847. aastal Iirimaad tabanud kartuli lehemädaniku puhang, kui Ameerikast toodi sisse tugevalt virulentne haigustekitaja tüvi. See haigus tingis ligi 15 protsendi iirlaste surma ja sama paljude väljarände.
Kõikvõimalike invasiivsete seenhaiguste kõrval tundub männi-kuldpoorik süütu seeneke. Paraku ei suuda me prognoosida, mida tema massiline levik kaasa toob. Kuigi seeneriigis veel vastavaid näiteid pole, on võimalik, et männi-kuldpoorik tõrjub kohalikud männiga seotud seeneliigid välja. Kuna mükoriisaseened konkureerivad üksteisega elupaiga osas nii puujuurtel kui ka niidistikuga mullas, võib oletada, et seetõttu kannatavad eelkõige kuivemates männikutes kasvavad ja sarnase eluviisiga tatikute liigid ja männi-kivipuravik. Seetõttu on männi-kuldpooriku levitamine ebaeetiline. Võib küll väita vastupidist, et ühed puravikud kõik, aga tegelikult see nii ei ole – ikkagi üle 10–100 miljoni aasta evolutsioonilist lahknemist.
/nginx/o/2023/09/06/15573445t1haf55.jpg)
Kas uuest seenest võib saada siinse seeneriigi mink?
Loomariigist on hästi teada naaritsate näide, kus ameerika naarits ehk mink tõrjus välja euroopa naaritsa seoses suurema konkurentsivõime ja sigimisbioloogia iseärasustega (mingid paarituvad varem ja isased mingid ei põlga ära ka euroopa naaritsaid; euroopa naaritsate loote areng küll seiskub, ent nad ei ole enam teiseks viljastamiseks oma liigikaaslastega valmis).
Võõraste seenhaiguste levikut soodustavad ka kliimamuutused. Soojem kliima võimaldab siin paremini kanda kinnitada soojalembestel mikroorganismidel. Soojus koos pikemate põuaperioodide ja tugevamate tuultega kuivatab mulda, mistõttu taimede veevarustus häirub. Stressis taimedel on omakorda suurem vastuvõtlikkus putukkahjuritele ja seenhaigustele. Mitu erinevat haigust koos võimendavad üksteise mõju. Näiteks saaresurma kahjustatud puud haigestuvad kergemini külmaseente või jänesvaabiku põhjustatud juurekaelamädanikku. Kuuse-juurepess soodustab ilmselt puude kuuse-kooreüraskiga nakatumist.
Kahjuks on väga keeruline vältida haiguste levikut ja sellega seonduvat kahju. Et riske vähendada, tuleks mitte kasutada teistest riikidest pärit paljundus- ja istutusmaterjali, sest paljud haigused on sisse toodud Poola ja Hollandi päritolu istikutega. Põllumajanduses käib pidev sordiaretus, et vähendada kultuurtaimede vastuvõtlikkust levinud taimehaigustele. Loodusliku materjali seast tuleks valida haiguskindlamate puude seemned metsa istutamiseks. Nende puhul peaks arvestama kliimat ja mullastikku, millega seemnepuud on kohastunud, ent ka klimaatilisi tingimusi mõnekümne aasta pärast.