/nginx/o/2023/09/06/15573843t1h5989.jpg)
Kui su silmad neist sõnadest üle libisevad ja sa lause mõtet omandada püüad, kas tunned, et puhkad? On hea põhjus arvata, et nii see olla võiks. 2016. aastal osales enam kui 18 000 inimest puhkamisele pühendatud uuringus «The Rest Test», kus inimestel paluti kirjeldada, kuidas nad puhkavad ning levinuim vastus oli just nimelt lugemine.
Loomulikult on siin teatavaid mööndusi. Oma päikeselises aias huviga New Scientisti ajakirja lugedes võid jaatavalt vastata. Kuid kui oled tudeng, kes teeb uurimistööd essee jaoks, mis tuleb esitada homme, on vastus tõenäoliselt kindel ei. Kas tegevus on lõõgastav, sõltub selgelt kontekstist. Samuti on see väga subjektiivne: kõnealuses puhkamisuuringus teatas palju inimesi, et nende eelistatud puhkamisviisid on kas treenimine või töösse süvenemine.
Sellised väljakutsed ongi üheks põhjuseks, miks seda teemat on teaduses pigem eiratud. Varasemalt on teadlased eelistanud uurida keha või aju just aktiivsete ülesannete ajal, mitte raskesti defineeritaval puhkeajal. «Psühholoogias ja kognitiivses neuroteaduses võivad uurijad puhkeaja tähtsuse suhtes täiesti pimedad olla,» ütleb USAs Lõuna-Carolina osariigis asuva Furmani ülikooli psühooloog Erin Wamsley.
Uneuuringud on õigustatult olnud neuroteaduste uurimisharu aastakümneid, kuid alles praegu hakkavad paljude erinevate valdkondade uuringud selgitama, miks ka puhkus ärkveloleku ajal on oluline. Kui teeme õigeid tegevusi õigetes kogustes, võib puhkus olla eluliselt tähtis protsess meie keha ja vaimu optimaalseks toimimiseks. See hõlmab ka meie võimet taastuda haigustest (nagu COVID-19), säilitada enesekontrolli ja õpitut paremini mäletada.