Esimene eesti küla Abhaasias: Estonia asundus selle rajamisest tsaariaja lõpuni
Miks läksid eestlased elama Abhaasiasse? Kuidas nad seal kohanesid ja hakkama said? Vaatleme, mismoodi rajati Taga-Kaukaasiasse esimene eesti küla.
Väljarännu põhjused
19. sajandi keskpaigast alates toetas Vene keskvõim ristiusuliste tsaarialamate ümberasumist Venemaa lõunapoolsetesse kubermangudesse. Võimalus saada tsaaririigi teistes osades tasuta maad leidis eestlaste seas elavat vastukaja, sest kodukubermangudes kehtisid suured mõisakoormised ning Eesti külades valitses ülerahvastatus ja maapuudus. Pealegi pakkus valitsus ümberasujatele ajutist vabastust sõjaväeteenistusest ja rendimaksust ning rahalist toetust ja laenu, et ümberasunutel oleks uutes oludes kergem end sisse seada.
Esimene eesti asundus rajati 19. sajandi keskpaigas Samara kubermangu. Kolonistid jõudsid kiiresti jõukale järjele, kuid 1870. ja 1880. aastate vahetusel tabasid piirkonda viljaikaldused. Samal ajal loeti Eestimaa ajalehtedes ilmunud Tiflisi gümnaasiumiõpetaja Joosep Robert Rezoldi artikleid «Kaukaasia kirjad», milles too tutvustas tsaarivalitsuse jagatavaid maid islamiusulistelt põlisrahvastelt vallutatud aladel Taga-Kaukaasias.
Nimelt liidendati 1864. aastal Venemaaga 19. sajandi algusest tsaaririigi koosseisus laialdast autonoomiat nautinud Abhaasia vürstiriik, mille põliselanikest abhaasidest põgenes suurem osa järgnenud aastail Türgi aladele. Paigale jäänud suruti aga elama kindlatesse piirkondadesse – umbes samamoodi, nagu oli toimitud põliselanikega Põhja-Ameerikas.
Lähistroopilises kliimas kattusid põliselanikest tühjenenud asulad kiiresti metsaga. Et piirkonda arendada ja Venemaaga tihedamalt liita, kutsuti sinna tsaarivõimule lojaalseid koloniste. Seejärel Abhaasia koloniseeriti tormiliselt, sisse rännati nii Gruusia läänepoolsetelt aladelt kui ka Türgist ja selle mõjualadelt (armeenlased, bulgaarlased, kreeklased, moldovlased). Luteriusulised eestlased, sakslased ja lätlased saabusid Abhaasiasse paarkümmend aastat hiljem.
Esimeste eestlaste seas jõudsid Kaukasuse taha Samarast pärit asunikud, keda muu hulgas meelitas edasi rändama Abhaasia loodus ja kliima – oldi tüdinud Samara lagendikest ja lumetuiskudest. Ent selgi korral oli põhiajend pikaajalise maksuvabastusega jagatav rendimaa.
Teekond Samarast Taga-Kaukaasiasse
Samara eestlased asusid Abhaasiat leheveergudel tutvustanud Rezoldiga kirjavahetusse. 1881. aasta kevadel saadeti Kaukasuse taha maakuulajad Peeter Piir ja Jaan Kilk, kes valisid eestlastele elamiseks välja Suhhumi külje all oleva Abzakva-nimelise paiga. Tulevasele asundusele pandi nimeks Linda ja sama aasta sügisel hakati tegema ettevalmistusi väljarännuks: müüdi vilja, loomi ja ehitisi, renditi maid allrentnikele või müüdi kruntide kasutamise õigus.
Väljarändajaid kogunes 27 peret, kes asusid teele 1882. aasta 5. mail, Issanda taevaminemise neljapäeval. Teele asujatega oli kogunenud jumalaga jätma suur rahvahulk, lauldi vaimulikke reisilaule ja palvetati. Esmalt rännati aurulaevaga Volgat mööda Tsaritsõni (praegu Volgograd), siis rongiga Doni jõe äärde, kust sõideti aurulaevaga Rostovi, edasi üle Aasovi mere Kertši ja seejärel üle Musta mere. Suhhumi linna jõuti 28. mail.
Estonia rajamine
Abhaasiasse jõudnud eestlased ei jäänud maakuulajate valitud Linda küla mägise asukohaga siiski rahule. Pooled naasid Samarasse, osa palus aga võimudelt harimiseks tasasemat põllumaad. Koloniaalametnike abiga valiti välja Kodori jõe paremal kaldal, s.o Suhhumist mõnikümmend kilomeetrit kagus paiknev maatükk, millele anti nimeks Estonia. Sealtki lahkus osa rahulolematuid, nii et küla rajas lõpuks vaid kümmekond peret.
Asunikest said kroonumaa rentnikud, kes vabastati rendimaksust esmalt kümneks aastaks, hiljem saadi pikendust veel kümne aasta peale. Eestlaste asundus piirnes teistest rahvustest kolonistide küladega: moldovlaste Dranda, mingrelite (megrelite) Pshapi ja vene-bulgaaria Vladimirovkaga. Lähim abhaaside küla paiknes teisel pool Kodori jõge. Kuna abhaasidel ei lubatud Suhhumi linnale lähemale kolida, meenutas nende küla olemuselt põlisrahva reservaati, samal ajal kui Kodori jõe paremale kaldale kujundas tsaarivalitsus eri kristlikest konfessioonidest ja rahvustest lojaalsetest kolonistidest puhvertsooni.
Niisiis hakkasid eesti asunikud rajama padrikusse küla, puhastades abhaaside endises asulapaigas neile välja mõõdetud krundid metsast, mis peamiselt maha põletati. Metsapadrikuid kolonistidele elukohaks valides pidasid tsaarivõimu ametnikud silmas varasema asustuse jälgi, viljapuid ja kunagiste põldude juurde kuhjatud kivihunnikuid.
Jakob Pint, üks Estonia rajajate järeltulija, on kirjutanud, et põldu harides leidsid eestlased maapõuest endiste elanike veininõusid: Abhaasia kombe järgi pandakse igale lapsele tema sünnipäevaks pott veini maa sisse, mis peab alale seisma, kas tema pulmapäevani ehk surmapäevani, säält veini ei võeta tarvitamiseks muul ajal kui selleks määratud tähtpäeval. Sellepärast sattuski veinipottisi kaua aastate järgi mahajäetud Abhaasi kohtade päält ka eestlastele prooviks. Jutustati, et see vein oli paksuks muutunud, ja oli teda veega segatult joodud, mis väga alkoholirikas olnud, ja joodikud purju oli pannud väikse klaasi ära joomise korral.
Esimesel aastal lõõmas loodava küla ümbruses vahetpidamata tuli. Võimude korraldusel tuli jätta alles üksnes kreeka pähklipuud. Selle puitu said asunikud hiljem hea hinnaga müüa: puit viidi välismaale, kus sellest valmistati vineeri. Abhaasidest oli piirkonda maha jäänud ka õuna-, pirni-, viigi- ja viinapuid, mille vilju said asunikud tarvitada toiduks ja viia turule.
Enamik asunikest asus elama ajutiselt püstitatud onnidesse. Kolm jõukamat peremeest ostsid aga naaberkülast valmis majad, vedasid need oma krundile, ehitasid sisse ahjud ja seadsid elamud talveks korda. Talvel lasid nad enda poole sooja ka kaasmaalasi. Esmaasukad hoidsid kokku ja aitasid üksteist – esialgu oli neid ju vähe, ainult väike vanade tuttavate kogukond.
1883. aasta kevadel pandi esimest korda maha kartuleid ning külvati vilja, aedvilju ja maisi. Teadlike ja kogenud asunikena keskenduti Estonias kohe maisikasvatusele. Kui sama aasta sügiseks valmisid esmaasukatel korralikud elumajad, siis osteti aknaklaasid ja ahjukivid sisse just esimese maisisaagi müügist saadud raha eest. Niiskuse tõttu ehitati majad pakkudele, et need oleksid maapinnast kõrgemal. Valmisid ka kõrvalhooned: kuurid, laudad ja aidad.
Ent tulemata ei jäänud ka esimesed tagasilöögid: veel ajutistes onnides elanud asunikest haigestusid paljud malaariasse, peale selle kimbutasid koloniste karud, metssead ja karjavargad. Malaaria ravimiseks saadi kroonult hiniini ja küladesse kerkinud uutes elamutes suudeti tõvega paremini toime tulla. Kaitseks metsloomade vastu anti eestlastele Krimmi sõja aegsed vintpüssid krimka’d, millega peeti puude otsa ehitatud lavatsitel öösiti vahti. Karusid ja metssigu lasti maha lausa külateel, nii saadi ka väärtuslikku toidulisa.
1884. aastal tuli Abhaasiasse hulgaliselt uusi asunikke, rajati Linda, Salme ja Sulevi küla. Estoniasse saabusid jõukad pered Krimmist, tuli ka vähem kindlustatud koloniste Eestist, nii et peagi oli Estonias juba üle saja pere. Ent oli ka palju lahkujaid. Estonia elanikkond oli mitmekesine, alustades jõukatest Samara meestest, kellest üks tõi Kaukasuse taha kaasa koguni isikliku raamatukogu, kuni Pärnumaalt pärit neljalapselise Andres Pussi pereni, kes olevat tulnud jalgsi läbi Venemaa, varanatuke ja väiksemad lapsed käsikärul. Hea ärivaistuga Samara ja Krimmi peremehed võtsid endistele elukohtadele allrentnikud, nii et neile laekus sealt endistviisi raha ja jõukus järjest kasvas. Nimelt võis rendivaba maad soetada korraga mitmes uues asunduses, nii Kaukaasias, Siberis kui ka Kubanimaal.
Rezoldi külaskäik
1883. aasta suvel käis Estonias Joosep Rezold. Tema tähelepaneku järgi olid sealsetele asunikele kõige tähtsamad maisiistandused: Mais kasvas nii vägevaste, kui meie pool noor kuusemets, kust parajaid aiateibaid võib raiuda. Üks tiin toob 300 rubla sisse.
Samas mädanesid esimese aasta kartulid rohke vihma tõttu. Rezold kirjutas ka malaariast, millesse olevat haigestunud koguni mõni koer ja kass. Ka Rezold ise haigestus tol reisil esimest korda halltõppe. Siiski julgustas ta rahvast Eestimaalt välja rändama, sest põllumajanduslikke nippe sai tema sõnul õppida ning malaariast võis hiniini abil võitu saada. Rezoldit süüdistati selles, et ta ilustas Kaukaasia elu ja õhutas rahvast välja rändama.
Edusammud
1884. aasta kevadel valiti Estonias esimest korda ametisse külavanem, kolm kohtumeest ja kirjutaja. Üks esimesi külavanemaid oli Samarast Estoniasse rännanud Peeter Pint. Tema krundile ehitati kroonu toel suur kuuetoaline barakilaadne laudadest maja, milles uued sisserännanud esialgu peavarju said. Samast hoonest sai 1885. aastal esimene luterlik palvemaja: maja ühte otsa rajati palvesaal.
1884. aastal täpsustas maamõõtja küla piire: asunduse 110 perekonnale määrati 1110 tiinu maad, igale perele või omaette elavale mehele 10 tiinu (umbes 10 hektarit). Maa jaotus õuekruntideks ning põllu-, metsa- ja karjamaaks. Erinevalt teistest Abhaasia eesti küladest paiknesid Estonia õuekrundid tihedalt ja ridamisi.
Kogu töövili jäi asunikele endile ning võrreldes Eestiga oli siinne loodus paradiislik, andes mitu saaki aastas. Koloniaalvõimud kohtlesid asunikke lugupidavalt ning jäid eestlaste usinusega igati rahule.
1886. aastal on ajalehes Virulane kirjutatud: Kohaline kubernerihärra käis siinseid asundusi vaatamas ja kiitis väga Eestlaste olukorda, usinust, tööagarust ja ülespidamist, sest enamjagu Eestlasi on alles 2 aastat siin elanud ja juba on neil head elumajad ja viljapuuaiad ehitatud. See tegi kuberneri härrale rõõmu ja lubas tema vaesematele asunikkudele kroonu poolt hobuseid muretseda, mida ka juba on sündinud.
Suhted teiste rahvastega
On endastmõistetav, et maa põliselanikud abhaasid olid nende maale elama tulnud kolonistide vastu vaenulikud. Kohe küla rajamise järel hakkasid naabruses elavad mingrelid ning teisel pool jõge elavad abhaasid eestlaste hobuseid varastama. Ehkki ratsapolitsei aitas varaste otsingutel, jäid need enamasti tulemuseta.
Haritumad Eesti kolonistid olid Abhaasia ajaloost teadlikud ning tundsid kaasa põliselanikele, kelle maadele nad olid elama asunud. Samas olid eestlaste endi suhted kohalike tsaarivõimu esindajatega head: nende endi asundused olid ju tsaarivalitsuse koloniaalpoliitika sünnitis.
1906. aastal kirjeldas Johan Pihlakas ajalehes Päevaleht abhaase niimoodi: Nad on Tsherkessi tõust, enamasti Muhamedi usku, hariduse poolest õige madalal järjel, sest et emakeelne kirjandus täitsa puudub. [- - -] Ometigi on neil ristiusku Grusia rahvastest mõnesgi asjas paremad omadused. Abhas on otsekohesema iseloomuga ja asjaajamisel ausam, rohkem tõearmastaja ja sõnapidaja, kuna mingrel näituseks salakaval, ilma autundmuseta on, kelle ainus püüe selle peale käib, kuidas teist saaks igatepidi ülelüüa.
Abhaasid polnud fanaatilised muslimid, eelkõige olid nad loodust austav ja paganlikke uskumusi aus pidav loodusrahvas.
Heatahtlikke kontakte oli eestlastel põhiliselt Estonia lähemate naabrite bulgaarlaste ja moldovlastega, iseäranis positiivsed olid aga suhted vene ametnikega. Türgi mõjualadelt pärit teistest rahvustest kolonistid suhtlesid omavahel türgi, mitte vene keeles. Seega oli nendega raskem läbi käia, kuna puudus ühine keel.
Haridus-, usu- ja kultuurielu
1884. aasta esimesel jõulupühal esitas Kristjan Suitsu asutatud laulukoor jumalateenistusel esimest korda kaks vaimulikku neljahäälelist koorilaulu: «Hosianna» ja «Issandat kiitke kõik paganad». See tähistas koorilaulu algust Estonias.
Luterlik pastor sõitis korra või paar aastas Tiflisist Estoniasse, võttis inimesi armulauale ja laulatas abielupaare. Lapsi ristisid ning matuseid ja pühapäevaseid jumalateenistusi pidasid vöörmündrid ja hiljem köster-kooliõpetajad. Palvetundi peeti taludes, alates 1885. aastast palvemajas. Asunduses oli ka õigeusklikke eestlasi, kuid enamik olid siiski luterlased.
1887. aastal valmis Estonias luterlik koolkirik. Kuna see tegutses nii kooli kui ka palvemajana, muretseti sinna peale pinkide ja tahvli ajapikku altar ja orel ning õue kellatorn. Õpetajaid otsiti koolile ajalehekuulutusega, valiku tegi huviliste seast külakoosolek. 1887. aastal saabuski Simbirskist Smorodina eesti asundusest Estoniasse köster-kooliõpetajaks Johan Pihlakas. Ta rajas külla esimese raamatukogu.
Estonias hakati elavamalt ajalehti tellima ja lugema: 1889. aastal käis 57 peremehe peale 38 eksemplari Eesti ajalehti. Pihlakas kirjutas ka ise leheveergudele järjejutte Suhhumi eestlaste elust. 1888. aastal on ta ajalehe Sakala veergudel kirjeldanud eesti keele tähtsat osa Suhhumi linnapildis ja sealse elanikkonna seas: Mis mind Suhhumi jõudes kõige rohkem imestas oli see, et ma peale Vene- ja mõne muu keele ka Eesti keelseid nimekirju leidsin. Nõnda näituseks:«Võõraste-maja», «Söögi-maja», mis päris trükitud siltide pealt lugeda võis. Ülepää peetakse siin Eesti keelest lugu, iseäranis kaupmehed himustavad seda õppida ja mõnigi Armeenlane ning Grusiinlane, kelle kauplusesse sa sisse astud, hakkab sinuga päris Eesti keele kergemaid mõtteid mõlgutama ja jutulõnga keerutama.
1889. aastal korraldati Estonias esimene näitemäng, seejärel esines viiulitrio ning esimest korda esitati peol ka ilmalikke koorilaule. Peo 30-rublasest sissetulekust läks paar rubla kulude katteks, ülejäänu eest muretseti muusikariistu. Veel mitme näitemängu abil saadi kokku raha, et osta keelpillikvartetile pillid; need telliti Saksamaalt. Ajapikku täiendati orkestrit, mis tegutses Estonias 1918. aasta kevadeni, flöödi, klarneti, kontrabassi, altviiuli ja viiuliga.
Näitemänguringis, laulu- või pillikooris osales mõni liige peaaegu igast perest, samuti kasvas asunduses huvi hea hariduse järele: näiteks saatis kirjandushuviline Peeter Piir 1891. aastal oma täiskasvanud poja Joosepi Tartusse Hugo Treffneri kooli õppima ning muretses talle juba Estoniasse selleks vajalikku kirjavara.
19. sajandi viimase aastakümne algul tõi kohalikku ellu pöördelise muutuse Novorossiiski-Suhhumi maantee ning korralik maanteeühendus Suhhumi ja Dranda vahel. Head ühendusteed meelitasid Musta mere äärde suvitajaid, usinalt rajati kuurorte. See soodustas omakorda Estonia jõukuse kasvu, sest nõudlus toidukraami järele mereäärsetes linnades järjest suurenes.
Suhhumi põllumeeste seltsi rajamine
1894. aastal määrati Suhhumi botaanikaaia direktoriks Pavel Jegorovitšš Tatarinov, kes rajas sinna aianduse ja põllumajanduse katsejaama. Et hankida taimi, korraldas Tatarinov ekspeditsioone Lõuna-Ameerikasse ja Vahemere maadesse ning tellis taimi posti teel. Peale palmi-, agaavi- ja okaspuuliikide juurutas ta piirkonnas teepõõsaste, puuvilla, mandariinide jt eksootiliste puuviljade kasvatamist. Abhaasiasse toodi hulgaliselt võõrliike, sealne loodus kujundati täielikult ümber (sada aastat hiljem niideti palme vikatiga nagu tüütut umbrohtu).
Tatarinovi alluvuses asus katsejaamas ülemvaatajana tööle ka 1891. aastal Estoniasse köster-kooliõpetajaks tulnud Jakob Mihkelson. Ta hankis piirkonnas elanud eestlastele viljapuuistikuid, näiteks pirni-, ploomi- ja kaki-ploomiistikuid (vili on hurmaa) ning jagas nende kasvatamiseks teadmisi. Nii hakati 19. sajandi viimasel kümnendil ka Estonias hoogsamalt rajama suuri viljapuuaedu. Turustati kõige rohkem virsikuid, kuid tähtsal kohal olid ka kreeka ja metspähklid, loorberilehed, bambus jne.
Nagu eespool mainitud, olid kreeka pähklid pärandus põliselanikelt; nad kasvasid eranditult abhaaside algsetes asulakohtades. Ka eestlased võtsid kreeka pähklid oma kööki üle. (Abhaasias räägiti mulle vana nalja, et isegi vana pastel kõlbaks süüa, kui see koos kreeka pähklitega ära praadida.)
1898. aastal asutati Suhhumis põllumeeste selts, asutajaliikmeid oli 70, neist 26 olid eestlased ja neist koguni 22 Estonia külast. Seega oli Estonia küla peremeestel seltsi asutamisel tähtis roll. Talurahvast esindasidki seltsis ainult eestlased ja sakslased, ülejäänud olid kõrgema seisuse esindajad: Kaukaasia vürstid, vene arstid, teadlased jt. Selts üüris ruume merekaldal, maja õnnistas sisse õigeusu vaimulik.
Eestlased korraldasid sel puhul ka oma luterliku usutalituse. Harmooniumi saatel lauldi «Oh võtkem Jumalat» ning kõne pidas seltsi revidendi ametisse nimetatud Jakob Mihkelson. Eestlased tundsid seltsi kuulumise üle siirast uhkust ja heameelt: [- - -] Balti parunite orjad, rentnikud olivad täisõiguslisteks ilmakodanikkudeks peetud, nad võisid ühes Kaukaasia vürstidega ühe seltsi liikmed olla, see paisutas nende rinda ja vägevad palvehelid täitsivad ruumisi.
Suhhumi põllumajanduslikku seltsi peetakse Abhaasia esimeseks teaduslikuks ühinguks. Selts andis välja mitut ajakirja, raamatuid ja brošüüre. Eestlased said seltsi kaudu kasulikke ärikontakte. Esialgu müüsid Estonia peremehed põllumajandussaadusi Dranda õigeusu kloostrile, alates sajandivahetusest Kodori jõe ääres paiknevatele Maksimovi metsatööstustehastele ning Smetskoi kopsuhaiguste sanatooriumidele, kellega Peeter Pindil oli õnnestunud sõlmida soodne leping.
Elu Estonias tsaariaja lõpul
1890. aastate keskpaigast said soodustingimustel vabadele kroonumaadele asuda vaid vene rahvusest isikud. Algusest peale oligi mõeldud, et varasemad ümberasujad rajavad teed suurematele vene kolonistide massidele. Eestlased olid selleks ajaks piirkonnas aga sedavõrd kanda kinnitanud, et venestamine neid oluliselt ei kahjustanud.
20. sajandi alguseks olid paljud asunikud jõudnud silmatorkavalt heale järjele. Johan Pihlakas on 1906. aastal ajalehes Virulane kirjutanud: Nüüd, kus asumise ajal nähtud esimesed vaevad on mööda läinud, õnnistab siinne rahvas alati seda tundi, kus ta Baltimaa mõisniku orjusest peasnud on ja vabalt oma ette võib elada.
Ajutine tagasilöök asunduse arengus oli 1905. aasta revolutsioon. Vastupidi kodumaale, kus eestlased olid mässajate leeris, langesid nad jõukas Estonia külas paljaksröövitute kilda. Nii juhtus näiteks Johan Pihlakaga. Tekkinud konfliktis jäid eestlased mässavate grusiinide ja võimutruuks muutunud abhaaside vahele.
Estonia asunikel olid tihedad sidemed lähikonna eesti külades Ülem- ja Alam-Lindas ja Suhhumi linnas, aga ka Samaras ja Krimmis elavate rahvuskaaslastega. Paljud inimesed käisid Musta mere ranniku linnades tööl. Kodumaal omandatud keelemurded asendusid peagi kirjakeelega. Reisiti Venemaal ja käidi ka kodukubermangudes. Kontaktid kodumaaga olid kuni 1920. aastateni tihedad: Eestist telliti ajalehti, raamatuid ja tööriistu, sealt kositi naisi ja seal käidi sugulasi vaatamas.
1914. aastal lõid Estonia küla asunikud kaasa Kaukaasia eestlaste üldlaulupeo korraldamisel. Laulupidu, kus osalesid Krimmi ja Kaukaasia eesti asunduste elanikud ning külalised Eestist, peeti Suhhumis vahetult enne Esimest maailmasõda, 1914. aasta maikuus. Eesti ajalehtedes tõsteti esile Estonia keelpilliorkestrit, mis esines ühendorkestri koosseisus, ja tütarlastest viiuldajaid, nimeliselt mainiti eraldi ka orkestri juhti Joosep Pinti.
Esimese maailmasõja eel oli Estoniast saanud kõige jõukam eesti küla Musta mere rannikul. Üks kirjasaatja on 1913. aastal ajalehes Päevaleht kirjeldanud: Estonia küla peremehed praegu kõigist teistest asunikkudest ja pärismaalastest ees on. Siin leidub palju toredaid kivimajasid, parkettpõrandatega, mille omanikud 30 aastat tagasi mullast põrandatega onnides elasid.
Kui oli puhkenud maailmasõda, muutus võimuesindajate suhtumine eestlastesse: Suhhumis sakslastega samas luteri kirikus käinud eestlasi käsitati nüüd sakslastena. 1916. aastal jõudis sõjategevus Suhhumi lähedale. Puuviljade väljavedu takerdus, neist valmistati nüüd viina. Kuna esmatarbekaupade hinnad tõusid, teenis osa põllumehi uues olukorras siiski märkimisväärset kasumit. Estonia küla tabas sel rahutul ajal ka lühiajaline tubakakasvatusbuum.
Kokku võttes võib öelda, et Venemaa teistes kubermangudes paremaid elutingimusi otsinud ettevõtlikud eestlased lõikasid tsaaririigi koloniaalpoliitikast otsest kasu. Musta mere äärne soodne kliima ja rendimaksust vabastamine aitasid raskete oludega harjunud põhjamaalased kiiresti haljale oksale. Peale ainelise kindlustatuse on Kaukaasia eestlased korduvalt rõhutanud vaimselt ja moraalselt lahedamaid olusid kui kodumaal. Suhhumi põllumeeste seltsis istusid eesti taluperemehed ühe laua taga Kaukaasia vürstide ja vene arstide, kaupmeeste ja teadlatega ning meenutasid, kuidas nende vanemad ja sugulased olid alles mõnikümmend aastat varem Eestis mõisatallis peksa saanud. Kaukaasias peeti eestlastest põlluharijatest lugu ja neid kiideti korduvalt ka trükisõnas.
Marika Mikkor (1963) on etnoloog, kirjandusteaduse magister. Töötanud Eesti Rahva Muuseumis ja Eesti Põllumajandusmuuseumis teaduri ja vanemteadurina, muu hulgas uurinud Kaukaasia eestlaste, mordvalaste, isurite ja ingerisoomlaste perekonnakombestikku ning Kaukaasia eestlaste identiteeti. Avaldanud arvukalt artikleid (ajakirjades Akadeemia, Tuna, Folklore jt) ning koostanud Kaukaasia eestlastest näitusi.
Artikkel ilmus ajakirja Horisont augusti-septembri numbris.