Üks suuremaid vaidlusallikaid Tallinna vanima ajaloo uurimises on pikka aega olnud linnaline asustus, mis eelnes Taani kuninga Valdemar II 1219. aasta ristiretkele. Toompeal asus küll 13. sajandi algul eestlaste linnus (Lyndanise), kuid senised arheoloogilised uuringud ei ole andnud selgeid tõendeid muinasaegse püsiasustuse kohta Tallinna vanalinna alal. Linna lätteks on peetud Skandinaavia ja Vene kaupmeeste kaubahoove, ent ka Raekoja platsi kohal paiknenud oletatavat eestlastest käsitööliste ja kaupmeeste asulat. Viimaste aastate uuringud on toonud omakorda tõendeid 12.–13. sajandi elutegevusjälgede kohta Tõnismäe piirkonnas, kus võis samuti asetseda linnaeelne asustustuumik.
Võimalikuks kaupmeeste asula südameks, millest hakkas arenema hilisem hansalinn, on ammu peetud Niguliste kirikut ja seda ümbritsenud tänavaid. 2022. aasta suve arheoloogiliste välitööde käigus avastati üks Niguliste tänava varasemaid kihistusi, millest andis tunnistust teepinnast leitud 13. sajandi teise poole keraamika. Kirik ise oli Oleviste kõrval üks kahest Tallinna kihelkonnakirikust. Oma nime on see saanud Püha Nikolausi järgi, kes oli meresõitjate ja kaupmeeste kaitsepühak. Varaseim tõend Niguliste kiriku olemasolu kohta pärineb aastast 1309, kuigi kirik oli kindlasti rajatud juba varem.
Teadaolevalt vanimate tallinlaste luustikud
1999. aastal leiti Niguliste kiriku juures trassitöödel neli luustikku. Matuste avastamine ei olnud iseenesest erakordne, sest kesk- ja varauusajal kasutati nii pühakoda, kui ka selle ümbrust kalmistuna. Hauad puhastati välja Niguliste tänava kirikupoolselt küljelt, mis viitab sellele, et kunagine kirikaed ulatub osaliselt ka tänapäevase kõnnitee alla. Leiu tähtsus seisneb aga matuste vanuses. Luustikele hauda kaasa pandud esemete põhjal dateeriti need 12. sajandisse või 13. sajandi algusesse.
Nüüd, ligi 24 aastat hiljem, võeti toona avastatud luustikud uuesti luubi alla. Nende hulgas on kolmikmatus mehe, naise ja lapsega, ning veel ühe lapse üksikmatus. Uute radiosüsinikudateeringute järgi on uuritud mees ja naine elanud umbkaudu aastail 1000–1200 pKr. Seega on nad kõige varasemad teadaolevad Tallinna vanalinna elanikud. Samuti osutab nende leiuiga sellele, et Tallinna vanalinna alal oli tõenäoliselt kohalike eestlaste matmispaik juba enne taanlaste vallutust.
Kõik leitud skeletid läbisid põhjaliku osteoloogilise analüüsi. Kolm maetut olid sängitatud ühishauda. Selline matmisviis viitab otseselt samalaadsele surmapõhjusele ja asjaolule, et nad kõik olid hukkunud lühikese aja jooksul. Koos on maetud näiteks lahingus hukkunuid, näljahäda või mõne epideemia, näiteks katku tõttu surnuid. Nimetatud kolme indiviidi luudel vägivalla tunnuseid ei tuvastatud, kuid seda, kas nad olid hukkunud mõne haiguse tagajärjel, paraku üksnes luid palja silmaga vaadeldes teada ei saa.
Võimalik, et siin heidab tulevikus valgust vana pärilikkusaine DNA proov hammastest, mille abil on võimalik teha kindlaks näiteks katku. Kõik kolm surnut olid hauas selili- ja siruliasendis ilma kirstudeta ning peaga läände. Kõigepealt oli hauda pandud kõrvuti vanem täiskasvanud mees ja laps ning nende peale oli omakorda asetatud noor täisealine naine. Hammaste arengu põhjal oli laps surmahetkel olnud umbes 8,5–9,5 aastane. Täiskasvanute vanus määrati hammaste ja liigeste kulumuse põhjal ning häbemeluude kokkukasveliiduse (sümfüüsi) pinna muutuste järgi. Sugu määrati kolju ja puusaluude kuju abil ning toruluude pikkuste analüüsi põhjal.
Luustikel tuvastati hulk patoloogiaid, mis on omased tavakalmistute luuainesele. Lapse hammastel oli kerge hambakivi ning ühel esimesel purihambal kaaries. Noorel, 25–35-aastasel naisel leidus samuti kerget hambakivi, kuid ülejäänud skeletil ühtegi jälge haigustest ei leitud. Enim patoloogiaid dokumenteeriti aga mehe skeletil. Kuna tegemist oli üle keskea indiviidiga, oli tal rohkesti skeleti vananemisega kaasnevaid muutusi. Jäsemeliigestel olid liigeste kulumise ehk osteoartroosi tunnused. Lülisambal ilmnes lülikehade kulumust ehk spondüloosi ja liigespindade ealisi tunnuseid (spondüloartroos). Peale selle leidus tema ülemistel ja alumistel hammastel hambakivi, samuti oli mitmes hambasombus näha tõnäoliselt kaugele arenenud kaariesest tingitud juuretipualuseid mädanikke (abstsesse). Vasaku kodarluu kaugeimas osas oli paranenud luumurd, mille mees oli tõenäoliselt saanud kukkudes. Mehe suurele kehalisele koormusele juba noores eas viitasid väikesed lohud selgroo lülikehade ülemistel ja alumistel pindadel. Tegemist on lülivahekettasongade ehk Schmorli sõlmedega, mida enamasti tuvastataksegi meeste luustikel ning mida on seostatud nende suurema füüsilise koormusega. Ent seda võib põhjustada ka muu tegevus, näiteks ratsutamine.
Eraldi hauas paikneva lapse vanuseks määrati umbes 7,5–8,5 aastat. Ka tema oli maetud ilma kirstuta selili asendis, kuid surnul olid jalad hauas krõnksus. Lisaks oli ta peaga vastassuunas. Alaealisel tuvastati jääv- ja piimahammastel vaid kerget hambakivi.
Mida maetud omal ajal sõid?
Hambakivi on mineraliseerunud hambakatt, mis koosneb peamiselt kaltsiumfosfaadist. Paraku olid üle tuhande aasta tagused teadmised hammaste puhastamisest puudulikud, seetõttu leidub arheoloogilises luuaineses väga palju hambakivi. Selle teket kiirendab ja soodustab valgu- ning süsivesikuterikas toit. Tõenäoliselt süsivesikutest üleküllastunud toit on maetute hammastel põhjustanud kaariest.
Kõigist neljast luustikust võeti ka proov süsiniku, lämmastiku ja väävli stabiilsete isotoopide analüüsi jaoks, mis annab infot nende eluajal – täpsemalt viimastel aastatel enne surma – tarbitud toidu koostise ja päritolu kohta. Selgus, et naine ja mõlemad lapsed olid eelistanud kohalikku päritolu toitu ning nende söögilaual oli kesksel kohal taimetoit (peamiselt teraviljad), vähemal määral ka koduloomade saadused (liha, piim, kanamunad). Mere lähedusest hoolimata ei olnud kala nende menüüs tähtsal kohal, kuigi väikeses koguses tõenäoliselt ikkagi tarbiti rannikuvees ja siseveekogudes elanud kalu. Nende inimeste toidusedel oli väga sarnane teiste uuritud samaaegsete inimeste omaga, kes elasid hilisrauaajal ja keskajal näiteks Põhja-Eestis Tallinnast ligikaudu 30 kilomeetri kaugusel Kaberla külas. Seega võime oletada, et need kolm isikut olid kohalikud eestlased. Seda näib peale toidusedeli kinnitavat matustega kaasas olnud leiumaterjal, mis on tüüpiline teistele hilisrauaaegsetele Eesti kalmistutele.
Hoopis huvitavam lugu on kolmikmatuse mehega, kelle analüüsitulemused erinesid naise ja lapse omast suuresti. Esiteks oli tema menüüs palju suurem osakaal loomalihal ja loomsetel valkudel laiemalt. Keskaja kirjalikest allikatest on näiteks teada, et liha peeti mehelikkuse, potentsi ja jõu allikaks ning mehed sõid liha rohkem ja tihedamini kui naised. Samuti lubab väävli stabiilsete isotoopide koostis järeldada, et mees võis enne Tallinnasse matmist olla elanud (vähemalt mõned aastad) enne oma surma väljaspool Eesti ala. Kuna tema tulemus on niivõrd erinev teiste Niguliste matuste omast kui ka mujalt Eestist leitud arheoloogiliste inimluustike proovidest (nüüdseks juba üle 150), on kõige tõenäolisem seletus, et mees oli tarbinud väljaspool Eesti ala kasvanud toitu. Et isotoopanalüüsiks võetud proov pärines roidest, mille keemiline koostis uueneb umbes viie aastaga, ei oleks ta saanud Tallinnas enne surma elada kauem kui mõni aasta, ilma et see oleks kajastunud ka väävli isotoopproovis. Kahjuks ei ole praeguste teadmiste põhjal võimalik määrata kindlaks mehe täpsemat päritolu. Pealegi ei olnud mehega kaasas ühtegi hauapanust, mis võiks tema elu kohta rohkem vihjeid anda. Rakendades eri loodusteaduslikke analüüsimeetodeid, on tulevikus siiski võimalik tema päritolu ja elutee täpsemalt kindlaks teha.
Sa oled see, mida sa sööd
Stabiilsete isotoopide analüüsi on arheoloogias viimastel aastakümnetel hakatud aina laiemalt kasutama. See meetod võimaldab uurida looma või inimese toidu päritolu kaevamistel leitud luude keemilise analüüsi abil, tuginedes lihtsustatult põhimõttele «Sa oled see, mida sa sööd». Toiduallika keemiline (isotoopne) koostis kandub edasi selle tarbijale ja kajastub tolle kudedes (näiteks nahal, juustel, aga ka luudel). Paljud toidurühmad erinevad üksteisest fundamentaalsetel alustel, näiteks eri taimed, lähtudes nende fotosünteesi mehhanismist, taimtoidulised loomad kiskjatest, maised organismid merelistest – ja see kajastub ka nende kudede keemilises koostises. Arheoloogidele on kõige olulisemad süsiniku (C) ja lämmastiku (N) stabiilsed isotoobid, sest nende hulk luu kollageenis erineb olenevalt sellest, milline on olnud isendi peamine toiduallikas: kas maine või mereline, taim- või loomtoiduline. Samuti kasutatakse väävli (S) stabiilseid isotoope, mida on valdavalt mõjutanud geoloogiline aluskivim ja mis võimaldab tuvastada erinevusi toidu päritolus. Massispektromeetria abil on võimalik mõõta isotoopide hulka proovis. Seega on arheoloogilistel välitöödel leitud luumaterjal hindamatu allikas minevikus elanud inimeste toitumisharjumuste uurimisel.
Loe lähemalt Lembi Lõugase ja Ülle Aguraiuja-Lätti artiklit «Kalade tarbimisest keskajal» 2020. aasta ajakirjas Tutulus.
Niguliste tänavalt leitud luustike mitmekülgsed uuringud on seega ilmekalt näidanud, kuivõrd väärtuslik infoallikas on minevikus elanud inimese luustik. Kui muid ajaloolisi ja arheoloogilisi allikaid ei leidu, on tegu kõige otsesema tõendusmaterjaliga vallutuseelse Tallinna asustuse kohta. Kuigi me veel ei tea, kuidas need neli inimest surid, on meil siiski õnnestunud nende elude kohta nii mõndagi välja selgitada. Peamiselt ilmnes skelettidel toitumisega seotud tervisehädasid (nt hambakivi ja kaariest), kuid ka vanusega kaasnevaid vaevusi (nt osteoartroos). Mehe luudelt võis aga peale hambahaiguste ja liigesevaevuste välja lugeda vihjeid tema võimalike tegevusalade kohta, näiteks oli ta teinud rasket kehalist tööd ning võis reisida Tallinna ja mõne kaugema sihtkoha vahel.
Sedamööda, kuidas arenevad uurimismeetodid, suureneb loodetavasti ka teadmiste hulk, millest Niguliste luustikud meile kõnelevad. Sel moel aitavad need täpsemalt käsitleda ka Tallinna varast ajalugu.
Martin Malve (1984) on Tartu ülikooli arheoloogiaosakonna osteoarheoloog, kes oskab luustike järgi määrata inimest vaevanud haigusi või saadud vigastusi.
Ülle Aguraiuja-Lätti (1986) on arheoloog, Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu teadur, kes uurib stabiilsete isotoopide põhjal muistseid toitumisharjumusi.
Artikkel ilmus ajakirja Horisont augusti-septembri numbris.