/nginx/o/2023/06/27/15417371t1hf399.jpg)
/nginx/o/2023/08/28/15553828t1h3317.jpg)
Osaliselt looteasendisse maetud ja õietolmuga ümbritsetud 1960. aastal välja kaevatud neandertallase skelett Shanidar 4 pani meid meie iidseid sugulasi teises valguses nägema.
IIDSED HIPID? ⟩ Neandertallased ei olnudki lillelapsed nagu 1960ndatel arvati (2)
Tuntud kui Shanidari lilledega matmine, maalis see käitumisharjumus neandertallastest pildi kui empaatilistest olenditest, kes hoolisid oma surnutest piisavalt, et mägedest matusekimpe otsida. Nüüd näitavad värsked tõendid, et see tõlgendus võis olla vale, kuid neandertallastel võisid siiski olla ranged matuserituaalid.
Arvatakse, et neandertallased surid välja 45 000 aastat tagasi ja nendest on säilinud vähe füüsilisi säilmeid. 1950. aastate lõpus ja 60. aastate alguses avastas arheoloog Ralph Solecki Iraagis, Zagrosi mägedes asuvast Shanidari koopast 10 neandertallasest mehe, naise ja lapse skeletid. Üht mehe skeletti, Shanidar 4, ümbritsesid iidse õietolmu tükid – oletatavasti lõigatud lillede õietolmukotid, mis andsid Soleckile lilledega matmise hüpoteesi.
«Kuigi tõendid seati hiljem kahtluse alla, oli see lugu piisavalt tähelepanuväärne, et seda enamikus arheoloogiaõpikutes kajastada,» ütles Liverpoolis asuva John Mooresi ülikooli professor Chris Hunt, kes alustas oma karjääri keskkonnaarheoloogias neandertallaste lilledega matmise teooria tõttu.
Hiljutised väljakaevamised selle kõrval, kus Solecki avastas Shanidar 4 säilmed, sunnivad aga lilledega matmise hüpoteesi ümber mõtlema.
/nginx/o/2023/08/28/15553836t1hbc71.jpg)
Teadusajakirjas Journal of Archaeological Science avaldatud uuringus räägivad Hunt ja tema kolleegid, et nad on tuvastanud veel kaks neandertallase surnukeha – üks, tuntud kui Shanidar Z, mis asub Shanidar 4 leiukoha vahetus läheduses – pluss veel luud ja hambad umbes 15 cm säilmete all.
Kolm surnukeha näivad olevat paigutatud kaevulaadsesse objekti, millest aeg-ajalt vesi läbi voolas, otse suure kivi kõrval. Surnukehade erinev matmissügavus viitab sellele, et nad on siia paigutatud eri aegadel – võib-olla mitmekümne kuni sadade aastate jooksul.
Shanidar 4 ja Z näivad olevat asetatud ligikaudu samasse asendisse, nagu vaataksid nad koopast välja, ja kuigi kolmanda neandertallase säilmed on liiga hõredad, et olla kindel tema matmisasendis, näib tema pea samamoodi olevat näoga ida poole.
/nginx/o/2023/08/28/15553848t1h6438.jpg)
«Aina selgemaks saab see, et neandertallased tulid siia vähemalt kolm korda ja asusid selle kaevu kõrvale telkima ning asetasid sinna ka surnukeha,» ütles Hunt. «Kuigi arheoloogiast on traditsioone väga raske järeldada, näib see siiski olevat traditsioon surnute matmiseks ja seda tehti ilmselgelt ettevaatlikult, sest kaks surnukeha on väga terviklikud.»
Töörühm vaatas uuesti läbi ka õietolmu algsed määratlused ja nad leidsid, et tükid sisaldasid rohkem kui ühte tüüpi lillede õietolmu. Kõik leitud taimed ei õitsenud samal aastaajal, mis seab matuselillede teooria kahtluse alla.
Pigem on õietolmukogumike kõige tõenäolisemaks allikaks mesilased, mille kohta leiti ka tõendeid.
Hunt märgib ka, et üht lille, kiirjas jumikas, ümbritsevad teravad 2 cm pikkused ogad. Kuigi on tõenäoline, et neid võidi koguda meditsiinilistel põhjustel, oleks nende valikut matuselilledeks raske sobitada tänapäevaste empaatiamõistetega.
Töörühm tuvastas surnukehade ümber ka puitunud killud koos puude õietolmu tükkidega, mis on võimalikud tõendid selle kohta, et surnukehad kaeti nende kaitseks okstega.
«On väga kurb, et me lilledega matmise teooria ümber lükkasime, sest see on tegelikult armas lugu, kuid siin toimub midagi muud, mis on minu arvates sama tähelepanuväärne,» ütles Hunt.
Kokkuvõttes usub ta, et uued leiud viitavad traditsioonide edasikandumisele põlvkondade vahel ja et neandertallased võisid elada maailmas, kus nende tegevust juhtisid jutustused ja sümboolsed ideed.
/nginx/o/2023/08/28/15553839t1h5e4a.jpg)
Liverpooli ülikooli austipendiaat dr Rebecca Wragg Sykes nõustus, et teooria mesilaste pesitsemise kohta, mis on matmispaigast leitud õietolmu osaliseks põhjustajaks, oli veenev.
Õietolmu ja puitmaterjali avastamine Shanidar Z juures jätab aga siiski avatuks võimaluse, et surnute juurde taimede jätmine oli neandertallaste poolt tahtlik, ütles Sykes.
«Isegi kui sinna jäetud taimed pole «matusekingid» või mõni mälestusmärk, nagu me võiksime neid ette kujutada, oleks see neandertallaste käitumise seisukohalt siiski väga oluline. Esemete kohta, mis on neandertallaste surnukehade juurde tahtlikult jäetud, on hästi tõendatud juhtumeid väga vähe. Üks neist juhtumitest on Iisraelis, Amudis asuv matmispaik, kus noore neandertallase lapse kõrvalt leiti osaline hirvelõug. Teine võib olla Shanidar Z käe lähedalt leitud kivitükike.»
Durhami ülikooli neandertallaste käitumise ekspert professor Paul Pettitt ütles: «Hunti töö lahendab kauaaegsed kahtlused, et niinimetatud lilledega matmine ei olnudki tõsi. Lisaks tema kahtlusele, et mesilased ladestasid õietolmu, viitavad koopa setetest leitud näriliste jäänused ka teisele võimalikule süüdlasele.»
«Esialgne õietolmu proovide võtmine ei olnud sugugi ammendav, nii et lilledega matmise müüt ei põhinenud kindlatel tõenditel. See räägib rohkem 1960. aastate sotsiaalsest taustast ja soovist neandertallasi humaniseerida. Sellegipoolest olid nad meiega muul viisil võrdsed ja matsid osa oma surnuid,» lisas Pettitt.