KURIOOSUM Valel on tõepoolest lühikesed jalad – teaduses vähemalt

Copy
Päris kõrgtemperatuurne ülijuht magneti kohal hõljumas. Selle ülijuhi puhul tähendab kõrge temperatuur mõnevõrra kõrgemat temperatuuri kui see, mille juures keeb lämmastik. Toatemperatuurini on sealt «tükk maad» minna. Siiani pole see veel õnnestunud.
Päris kõrgtemperatuurne ülijuht magneti kohal hõljumas. Selle ülijuhi puhul tähendab kõrge temperatuur mõnevõrra kõrgemat temperatuuri kui see, mille juures keeb lämmastik. Toatemperatuurini on sealt «tükk maad» minna. Siiani pole see veel õnnestunud. Foto: Wikimedia Commons

Teaduse erutav aspekt avaldub sageli siis, kui sellega kaasneb lisaks kuulsusele ka paras ports raha. Toatemperatuuril ülijuhtivad materjalid on vaieldamatult meeletu majandusliku mõjuga ning nende leiutajad külvataks üle nii raha kui ilmselt ka teaduspreemiatega. Nii ongi ahvatlus soovitut tegelikkuse pähe näidata suur ja see poleks esimene kord viimaste kümnendite jooksul. Seekordne kurioosum puudutab vaid mõne nädala elanud bluffi.

Hiljutised kahtlustused teadlaste eetilisuse kohta, kuigi esitatuna ühe selgelt poliitilise teadusteatri kobarkäki järel, innustavad tutvustama ja esitama tegeliku teaduse toimimisloogikat. Tehkem seda ühe väga hiljutise loo näitel, kus magnetiline virvarr kogus tuure, aga blufina see laiali lendaski.

Kui elektrivool voolab tavalises elektrijuhis, nagu seda on vaskjuhe, on elektronide vaba liikumine takistatud aatomite ebakorrapärast, nende võnkumistest, mida põhjustab temperatuur, ja ebaühtlusest, mida põhjustavad defektid. Selle tulemusena kaotavad elektronid osa energiast ja traat kuumeneb. Selline vältimatu elektritakistus põhjustab märkimisväärset raiskamist, kuna elekter liigub läbi juhtmete elektrijaamadest sinna, kus sellest saab muusika, pilt, pöörlev pesumasina­trummel või küpsetatud kook.

Tagasi üles