/nginx/o/2023/06/27/15417371t1hf399.jpg)
/nginx/o/2023/08/22/15540938t1h9a70.png)
Kes küll sooviks vabatahtlikult enda sisikonda paarikümne parasiitussiga nakatada? Austraalia teadlased arvavad, et just selline inimese sees ringlev ussifarm ongi saladus paljude krooniliste haiguste raviks.
Parasiitussid taltsutavad inimese kehas neid haigusi! (1)
Esimest korda maailmas tegid (ja lõpetasid) Austraalias asuva James Cooki ülikooli (JCU) teadlased kaheaastase inimkatse, kus parasiitussid said oma tööga suurepäraselt hakkama. Ussikesed aitasid ennetada 2. tüüpi diabeeti, sillutades teed suuremale rahvusvahelisele uuringule.
Kui 24 osalejale, kelle sisikonnas elasid ussikesed, pakuti teise katseaasta lõpus kas ussirohtu või hoopis võimalust jääda uuringusse veel 12 kuuks, otsustas ainult üks neist oma ussikesest sõbrad tappa, ja seegi oli ainult seepärast, et tal seisis ees meditsiiniline protseduur.
«Kõigil uuringus osalejatel olid riskifaktorid südame-veresoonkonna haiguste ja 2. tüüpi diabeedi tekkeks,» ütles JCU Austraalia Troopilise Tervise ja Meditsiini Instituudi (AITHM) doktor Doris Pierce pressiteates. «Uuring andis märkimisväärset metaboolset kasu parasiitussiga ravitud patsientidele, eriti neile, kes olid nakatunud 20 vastsega.»
Muidugi ei ole kõik parasiitussid loodud võrdselt ja sarnaselt bakteritele korraldavad ka parasiitsed ussid inimeste tervises enamiku toimingutest.
Väikestes annustes on parasiitussiravist peremeesorganismi tervisele palju kasu
Varasemad uuringud kasutasid tehistingimustes kasvatatud parasiitussi, et edukalt ravida kroonilisi haigusi, näiteks ärritatud soole sündroom ja tsöliaakia. Tsöliaakia uuringu tegid ka JCU teadlased.
Teadusajakirjas Nature Communications avaldatud uuringus osales 40 inimest vanuses 27–50 aastat, kellel olid metaboolsete haiguste varajased nähud. Üks rühm sai kas 20 või 40 mikroskoopilise parasiitussi Necator americanus vastset ning teine rühm sai platseebot.
/nginx/o/2023/08/22/15540968t1h0e90.png)
«Ainevahetushaigusi iseloomustavad põletikulised immuunvastused ja soolestiku muutunud mikrobioom,» ütles dr Pierce. «Varasemad uuringud loommudelitega on näidanud, et parasiitussid kutsuvad oma peremeesorganismis esile põletikuvastase reaktsiooni, et kaitsta oma ellujäämist.»
Sooleparasiidi parim ellujäämisoskus on hoida peremeesorganism tervena, mis tagab ussikestele pikaajalise stabiilse kodu ja kus tuleb toitaineid lausa «kraanist». Vastutasuks loovad ussikesed tervisliku keskkonna, mis pärsib põletikku ja muid ebasoodsaid tingimusi, mis võiksid ussikeste stabiilset kodu häirida.
Kuigi väikesed ussid võivad elada kuni kümme aastat, paljunevad nad ainult väljaspool keha ja hea hügieen tähendab, et nende leviku risk on väga väike.
Ussikesed said oma tööga imehästi hakkama
Mis puudutab tulemusi, siis neil, kellel oli 20 ussikest, langes insuliiniresistentsuse homöostaatilise mudeli hindamise (HOMA-IR) tase esimesel aastal 3,0 ühikult 1,8 ühikuni, mis taastas nende insuliiniresistentsuse tervisliku vahemiku. 40 ussikesega rühmas esines samuti langust, 2,4-lt 2,0-le. Platseebot saanud patsientide HOMA-IR tase tõusis sama perioodi jooksul 2,2-lt 2,9-le.
«Need madalamad HOMA-IR tasemed näitasid, et inimestel on insuliinitundlikkus märkimisväärselt paranenud – tulemused olid nii kliiniliselt kui ka statistiliselt olulised,» ütles dr Pierce.
Ussidega inimestel oli ka kõrgem tsütokiinide tase, mis mängib olulist rolli immuunvastuste käivitamisel.
Teadlased on nüüd asunud uurima, kuidas võiks selline ravi soolestiku mikrobioomi tervisele kasu tuua, ja testivad 23 patsienti, kes otsustasid oma ussid säilitada.
«Kas insuliiniresistentsuse ja rasvumise all kannatavate inimeste mikrobioomis on mõned bakteriliigid rohkem või vähem levinud? Ja kas parasiitussidega nakatumine aitab sellist tasakaalustamatust korvata?» küsis dr Pierce.
Need, kellel olid ussid, teatasid ise paremast tujust ja tundsid end üldiselt tervemana kui platseeborühma inimesed.
«JCU uuring annab piisava tõendi selle kohta, et elusate parasiitussidega nakatumine on ohutu ja näib avaldavat mingit kasulikku mõju inimeste ainevahetuse tervisele, mida loodetavasti kinnitavad ka tulevased kliinilised uuringud,» ütles AITHMi vanemteadur ja immunoloog doktor Paul Giacomin. «Laiem rahvusvaheline uuring võimaldab meil ka paremini mõista parasiitussidega nakatumise erinevat mõju erineva vanuse, soo, rassi ja geneetilise taustaga inimestele.»
Hinnanguliselt vajaks suurem rahvusvaheline uuring 1–2 miljoni Austraalia dollari (600 000 kuni 1,2 miljonit eurot) suurust rahastust.
Doktor Giacomin on esitanud võimaluse töötada välja ravi, näiteks tableti kujul, mis võiks pakkuda parasiitusside metaboolset kasu, ilma et end päriselt ussidega nakatama peaks.