Pahameele kiuste õitsema lastud pealinna niitmistulevik on otsustamata

Tänavu Tallinna rohealadel eluvõimaluse saanud kirju lillemeri paneb ka agronoome – nagu Postimehe teadustoimetusega liike määranud Heidi Kollo – kindluse mõttes teatmeteoste järele haarama.

Euroopa rohelise pealinna tiitlit kandev Tallinna linn peatas avalikel rohealadel niitmise kevadisel põuaperioodil. Kui vihm naases, jätkati niitmisega osaliselt, kuid suurt osa meie pealinna haljasaladest katab tänaseni lopsakas, kohati põlvini ulatuv rohi. Eesti Põllumajandusuuringute Keskuses kvaliteedijuhina töötava Heidi Kollo sõnul oli põuaperioodil tehtud otsus igati asjakohane.

Agronoom Heidi Kollo sõnul muutuvad rohealad, mida aastas korra või paar võrdlemisi kõrgelt niidetakse, ajas üha liigirikkamaks ning vastupidavamaks Foto: Sander Ilvest

«Veiste südamerohi, harilik raudrohi, õitsemise lõpetanud ojamõõl, piimanõges, hunditubakas, kassitapp ja seatapp...» nimetab Kollo meie esimeses peatuspaigas, Masina tänaval. Seisame eramaal, mille omanikud pole niitmiseni tänavu jõudnud. Kollo kiire hinnangu kohaselt võib see mõne ruutmeetrine ala sisaldada enam kui 50 taimeliiki. «Siin näeb liike, mis linnapildis eriti tavapärased ei ole, nagu see, lillade õite ja punaste marjadega harilik maavits.» Kahtlustame, et hoovi loomise käigus veeti siia metsataimede seemneid sisaldavat mulda.

Valik niitmata aladelt korjatud taimi (vasakult paremale): harilik käokannus, veiste südamerohi, koeratubakas, harilik raudrohi, laialehine kellukas, harilik maavits, hobuoblikas Foto: Sander Ilvest

Kuigi niitmise peatamine on ühele rohelisele pealinnale igati sobilik otsus, tehti seda pigem põuaaegse kõrbestumise vältimise kui niitmata aladega kaasneva elurikkuse pärast. Tallinna abilinnapea Vladimir Sveti sõnul ei ole küsimus kaugeltki mustvalge: «Saan tallinlastelt pidevalt tagasisidet ning arvamusi on vastakaid. Ühed leiavad, et peabki niitmata jätma, teised aga soovivad näha igal pool siledat inglise muru.» Seega võib linna niitmiskorraldus tuleval aastal mosaiiksemaks muutuda – ideaalis leitakse nii loodusele kui ka inimestele sobiv lahendus.

Niitmata rohealad Põhja-Tallinnas. Vasara tänav. Sagedamalt võiks niita alasid, mida elanikud iga päev kasutavad Foto: Madis Veltman

Sveti sõnul tasub silmas pidada, et kõigile linna rohealadele ei saa ühtemoodi läheneda: erinevaid kohti kasutatakse erinevalt ning kindlasti on mõnes kohas niitmine rohkem põhjendatud.

«Ühtlasi oleme suvel mitmel pool aktiivsemalt niitnud seal, kus hakkasid võimu võtma erinevad invasiivsed liigid. Sooja perioodi lõpus analüüsime täpsemalt selle suve õppetunde niitmise osas ja teeme järeldusi uueks aastaks,» lisas Svet.

Küsimusele, kas niitmise peatamine ka majanduslikult kasulikuks on osutunud, Svet veel vastata ei osanud. «Rahaline kokkuhoid polegi eesmärk, hoopis olulisem on elurikka ja rohelise, kuid samas mugava ja ohutu linnalooduse arendamine,» lisas ta, korrates, et tänavuse suve õppetunde analüüsitakse alles sooja perioodi lõpus.

Naabreid ei saa valida

Elurikkuse kontekstis on niitmatajätmisest olulisem niitmissageduse vähendamine ning see, kui kõrgelt taimi niidetakse, selgitab Kollo. Paljud silmailu pakkuvad õistaimed ei kannata madalat niitmist ning seega jäävad «raseeritud» inglise muru sees alles vaid üksikud õitsvad liigid, nagu valge ristik ja võililled.

Kimalane hariliku raudrohu õiel. Vihmasel päeval Postimehega kohtunud Kollo selgitab, et erinevalt mesilastest saavad kimalased ka vihma käes lennata Foto: Sander Ilvest

Kuid erinevad tolmeldajad eelistavad erinevaid taimi. Seega meelitab taimestiku poolest liigirikas roheala enda juurde suurel hulgal erinevaid kimalasi, mesilasi ja liblikaid. Kohale ilmuvad ka noori ja pehmeid taimi eelistavad lehetäid ning neid lepatriinude eest kaitsvad sipelgaliigid. «Puugid tulevad ka. Sellise mõtlemisega ei saa, et mulle meeldivad ainult liblikad ja tahan ainult neid oma aeda. Mesilased meeldivad, aga samas, kui nad nõelavad, siis jälle ei sobi.» Kollo rõhutab, et elurikas loodus nõuab tasakaalu. «Kahjureid söövaid putukaid (nagu lepatriinud – toim) ei saa olla ilma kahjuriteta.»

Pallasti tänava äärsel rohealal seisab metsiku välimusega õunapuu, mille oksad juba punetavatest õuntest rasked. Kollo sõnul võiks viljapuid linnas isegi rohkem kohata, kuid eelistada tuleks metsikumaid liike. «Sorditaimed on nagu tõukoerad – ilusad, aga haiguste suhtes vastuvõtlikud. Nad vajavad palju tähelepanu.»

Tallinna keskkonna- ja kommunaalameti haljastus- ja keskkonnaosakonna juhataja, linna maastikuarhitekt Kristiina Kupper vastas Postimehele, et kuigi üks niitmisvaba aasta linnalooduse koosluseid palju ei mõjuta, sõltuvad kaasnevad muutused kasvutingimustest ja olemasolevatest koosluste koosseisudest. «Harilik tõlkjas ehk nn rakvere raibe, kärnoblikas ja ohakas on kindlasti need liigid, mis vähema niitmise korral seemnete külvi teel hästi levima hakkavad. Samas kaob ära valguslembene võilill,» sõnas Kupper.

Hariliku käokannuse määramine «Metsa- ja niidutaimed» (1978) raamatu abil Foto: Sander Ilvest

Kollo selgitas, et tõlkjas ja maltsaliigid on probleem just hiljuti rajatud haljasaladel. «Kui muld tuuakse, ei tea keegi kunagi, milliste taimede seemneid see sisaldada võib,» sõnas Kollo. Tema sõnul aitab maltsa kontrolli all hoida strateegiline rohimine või kõrgelt niitmine. «Malts on siin teistest taimedest palju kõrgem, ja tuleks nüüd ära niita, enne kui seemned valmivad.»

Kliima kannul

Pirita teed ääristavad rohealad on mujal nähtust mõnevõrra madalamad, kuid endiselt liigirikkad. «Erinevad põisrohud, madar, ohakad – liigid, mis ei kannata tihedat niitmist,» sõnab Kollo. «Täitsa üllatav!»

Pirita tee äärde külvatud valge ristik Foto: Sander Ilvest

Vahetult autotee ääres jookseb sirge rida valget ristikut. «See on siia ilmselt külvatud, põhjamaades on selline lähenemine väga levinud,» ütles Kollo. Madal ristik hoiab teeäärsed piirded ja postid nähtavad ilma erilise hooldusvaevata.

Külvata võib ka kohalikke niidutaimi, nagu seda on tehtud Tartus, Kureeritud Elurikkuse projekti raames. «Seda võiks tõepoolest teha, eriti värskelt rajatud rohealadel. Selleks et nad seal kasvama läheksid, tuleb maltsataimed esimestel aastatel välja rohida. Edasi saavad nad juba ise hakkama. Paraku on Eestis niidu- ja metsataimede seemneid raske leida.» Ühe lahendusena võiks Kollo sõnul ehituse alla minevatelt aladelt taimi – koos mulla ja juurekamaraga – rohealadele «siirdada».

Niitmata alalt kogutud metsa- ja niidutaimed. Linnast leiab nii kasvukohale omaseid indikaatorliike kui ka mujalt mullaga linna jõudnud taimi Foto: Sander Ilvest

Tallinna linna õhu- ja mullakvaliteet linnalooduse tervisele mingeid muresid ei tekita. Pealinn pole võrreldav maailma metropolidega, mida võivad ohustada happevihmad ja sudu. «Ainult talvine teede soolamine teeb kahju,» selgitab Kollo. Eriti tundlikud on soolamise suhtes okaspuud.

Linnahaljastuses eelistatakse eelkõige laialehelisi lehtpuid, mis palaval suvepäeval linna mikrokliimat kontrolli alla hoiavad. Kuid Kollo sõnul pole lehtpuude abikäsi kliimamuutuste tingimustes enam iseenesestmõistetav. «Soojenev kliima ja pehmed talved sillutavad teed uutele haigustele, mis võivad meie lehtpuid kõvasti kahjustada,» lisab ta. Kollo toob näiteks hiljuti Kadrioru pargi jalakatelt avastatud puuhaiguse jalakasurm, mis sõna otseses mõttes suretabki puud välja.

Aita pealinna elurikkust kirjeldada

Tallinna linn kutsub sel aastal koostöös Keskkonnaagentuuriga linlasi märkama elusloodust enda ümber ja sisestama oma loodusvaatlusi vastavasse loodusvaatluste nutirakendusse. Loodusvaatluste andmebaas on Keskkonnaagentuuri arendatud infosüsteem, kuhu saab koondada loodushuviliste linlaste loodusvaatlused. Kui andmeid koguneb aastate jooksul rohkem, saab selle põhjal hakata tegema järeldusi ka linna elurikkuse ja selle muutuste kohta. «Elurikkuse osas järelduste tegemiseks on vaja palju andmeid (vaatlusi) ning seetõttu on paljude vabatahtlike loodusvaatlejate abi väga teretulnud,» kirjutab Tallinn – Euroopa roheline pealinn 2023 pressiesindaja Maarja Pakats.