/nginx/o/2023/08/01/15495122t1h88ca.png)
Antropoloogid on kokku pannud seni kõige täiuslikuma kiviaegse sugupuu, mis hõlmab seitset sugulaste põlvkonda. Kümnete inimeste säilmete geneetilised uuringud Prantsusmaal asuvast matmispaigast pakuvad üllatavat infot tolleaegsest perekonnast ja sotsiaalsest dünaamikast.
Gurgy «Les Noisats» nime all tuntud matmispaiga vanuseks on dateeritud umbes 6300-6700 aastat tagasi ehk neoliitikumi periood, mil inimesed hakkasid elama paiksetes põllumajanduskooslustes. Haudade seas on tuvastatud 128 isiku säilmed ning mälestiste ja aarete puudumine viitab sellele, et nad olid tolle aja «tavainimesed».
Teadusajakirjas Nature avaldatud uuringu jaoks analüüsisid PACEA ja Max Plancki Evolutsioonilise Antropoloogia Instituudi teadlased Gurgysse maetud 94 inimese genoome, et luua nende suhete sugupuud. Töörühm uuris mitmesuguseid tegureid, nagu surma hetkel olev vanus, geneetiline sugu, strontsiumi isotoopide suhe (mis näitavad päritolupiirkondi ja rändemustreid) ning mitokondriaalse ja Y-kromosoomi DNA andmed, mis näitavad vastavalt nende ema ja isa põlvnemist. Selle põhjal suutsid teadlased ühendada 12 isendit viie põlvkonna vahel ühes sugupuus ja teises hämmastavad 64 inimest seitsme põlvkonna vahel.
«Alates kaevamise algusest leidsime tõendeid matusepaiga täieliku järelevalve kohta. Tundub, et seda matmispaika haldas rühm lähedalt seotud inimesi või vähemalt inimesed, kes teadsid, kes kuhu maetud on,» ütles uuringu peamine autor Stéphane Rottier pressiteates.
Andmed näitasid selle kiviaja ühiskonna kohta mitmeid põnevaid teadmisi. Põlvkonnad olid peaaegu alati seotud eelmise põlvkonnaga isa suguvõsa kaudu, samas ei olnud sinna maetud palju täiskasvanud naisi, kes seda isaliini jagasid. Selle asemel olid kohal olnud täiskasvanud naistel strontsiumi isotoopide suhted, mis näitasid, et nad olid mujalt sisse rännanud. See teave viitab sellele, et rühm praktiseeris patrilokaalsust, mis on sotsiaalne struktuur, kus mehed elavad tavaliselt kogu elu samas kogukonnas ja naised kolivad oma partneri kogukonda.
/nginx/o/2023/08/01/15495121t1hea00.png)
Huvitav on see, et täiskasvanuna kogukonnaga liitunud naised olid vaid kaugelt sugulased ja neil oli erinev strontsiumi isotoopide suhe ehk naaberpiirkondade rühmad kohtusid ja vahetasid liikmeid.
Samuti leiti, et Gurgysse maetud õdedel ja vendadel olid alati samad vanemad. Poolõdesid ega -vendi ei tuvastatud, mis viitab sellele, et ühiskond oli monogaamne. Teise võimalusena tunnistab meeskond, et võib-olla jäeti poolõed ja -vennad suguvõsa kalmistult teadlikult välja.
Geneetilised andmed näitavad ka matmispaiga kasutamise päritolu ja perekonna lahkumisaega. Suurim sugupuu pärineb ühest mehest, kelle säilmed leiti naise hauast, mis asus teises matmispaigas. See tähendab, et mehe luud olid toodud sinna mujalt. See viitab teadlaste sõnul sellele, et ta oli perekonna jaoks suure tähtsusega.
Veelgi huvitavam on see, et esimeste põlvkondade jooksul ei maetud sinna lapsi ega teismelisi ning paar viimast põlvkonda ei matnud sinna täiskasvanuid. See viitab sellele, et suguvõsa kasutas matmispaika aktiivselt vaid kolm kuni neli põlvkonda – ehk umbes sajand –, enne kui uude kohta kolis.
«Me täheldame suurt hulka täisõdesid ja -vendi, kes on jõudnud reproduktiivsesse ikka,» ütles üks uuringu autoritest Maïté Rivollat. «Koos võrdse arvu naiste ja märkimisväärse arvu surnud väikelastega on see suguvõsa päris suur ning neil oli kõrge sündimuskordaja ja üldiselt stabiilsed toitumistingimused, mis on nii iidsete aegade kohta üsna eripärane.»
/nginx/o/2023/06/27/15417371t1hf399.jpg)