NEW SCIENTIST ⟩ Teadlased paljastavad, millest koosnevad sinu mõtted ja millised need välja näevad

Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels

Tagantjärele on selge, et just see ongi mind aastast aastasse segadusse ajanud. Kõik algas mõistmisest, et ma ei näe maailma samamoodi nagu teised. Seejärel hakkasin mõtlema, mis toimub teiste inimeste peas. Ma ei mõtle sellele, mida nad mõtlevad, vaid sellele, kuidas nad mõtlevad. Millise vormi on võtnud nende teadvusvoog ja kas see võib minu omast erineda, küsib populaarteadusliku ajakirja New Scientist kaasautor Kate Douglas.

Mõtlemisest mõtlemine on raske. Kindlasti olete kuulnud sisemisest häälest ja nn sisemisest silmast: on inimesi, kelle peas sisemist monoloogi ei käi ning teadusmaailmas on suur huvi afantaasia vastu (nähtus, mille puhul inimestel puudub visuaalne kujutlusvõime). Kuid sisekogemuses on rohkemat. Näiteks aistingud, emotsioonid ja abstraktsed ideed – kuidas need kõik kokku sobituvad ja mõtteid kujundavad? Miks teatud asjad meie mõtetesse kargavad? Ja mis teeb kellegi ärevusele kalduvaks või paneb ta negatiivseid mõtteid ketrama?

Pöördusin mõtlemist uurivate teadlaste poole ja avastasin, et olemegi lõpuks hakanud mõistma erinevate mõtlemisviiside nüansse. Ja see võimaldab meil kindlaks teha, kas mõtleme samamoodi nagu teised.

Filosoofid on mõtte olemuse üle pead murdnud vähemalt Aristotelese ajast saati. Sajandi eest oli see ka psühholoogide seas populaarne uurimisteema. «Aga biheivioristid kandsid selle maha,» ütleb Ühendkuningriigis asuva Durhami ülikooli teadlane Charles Farnyhough. «Nad väitsid, et subjektiivse kogemuse olemust ei saa kuidagi teaduslikult käsitleda.» Neuroteaduste tõusuga keskenduti psühholoogias objektiivsetele ja mõõdetavatele nähtustele. Mõtlemise uurimine jäi teisejärguliseks, kuid seda siiski täielikult ei unustatud.

Mängu tuli Russell Hurlburt. 1973. aastal mõtles ta välja meetodi, millega saada ülevaade inimese sisekogemusest: ta hakkas uuringutes kasutama piiparit, mis kinnitatakse katsealuse kõrva ja mis juhuslike intervallide järel iga päev piiksub. Piiksumine annab katsealusele märku, et oma sisekogemus tuleb kirja panna. Hiljem lahatakse vestlustes teadlastega nende mõtete täpsemat olemust. Aastakümnete vältel on Hurlburt Nevadas Las Vegase ülikoolis seda meetodit kasutanud tuhandete inimeste peal. «Nelja või viie päevaga saab inimese sisemisest kogemusest üsna hea ülevaate,» ütleb ta.