Kas loodus on täiuslik?

Päevapaabusilm – liblikatiivamustri igalt soomuselt kindla eesmärgi otsimine on võrdlemisi tänamatu väljakutse, sest siin kombineeruvad juhuslikud vead ja looduslik valik. Ka võimalikku ründajat eksitavate silmalaikude moodustamiseks on erinevaid võimalusi. Foto: Urmas Tartes Urmas Tartes

Ka ideaalseks peetud loodus pole muud kui suur hulk katsetamist ja eksimist – evolutsioon ei saaks muul moel toimida, kui puuduksid vead. Või mis see viga siis muud on, kui looduse tekitatud võimalus, mida asub kaaluma loodus ise.

Kohtame tihtipeale ütlemist: loodus on täiuslik, looduses on peensusteni lihvitud lahendused, keerukad suhted ja seosed. Jah, loodusest võime leida väga tõhusaid tehnoloogilisi lahendusi, imelisi nanostruktuure, keerukat suhtevõrgustikku ja palju muud hämmastavat.

Kuid täna nähtav täiuslikkus on tekkinud ja püsib tänu sellele, et kõik teevad vigu. Vead toimuvad jätkuvalt iga päev rakkude talitluses, isendite käitumises, suhtlemises ja lugematutes muudes olukordades. Vead toimuvad jätkuvalt ka inimorganismis, meis igaühes ja ka inimühiskonnas. Kui vaatame meid ümbritsevat loodust hetkeperspektiivis ja unustame evolutsioonilise perspektiivi, siis neid kunagi tekkinud lugematuid vigu me enda ümber ei näe. Enamik vigu kõrvaldatakse loodusliku valiku käigus ja järele jäävad vaid «võitjad».