Viidates kliimamuutustele kui inimkonna suurimale katsumusele, on Pariisi olümpiamängude korraldajad öelnud, et tahavad ürituse süsinikdioksiidi jalajälge võrreldes eelmiste mängudega vähendada poole võrra. Eesmärgi loodavad nad saavutada muu hulgas taastuvenergia kasutamisega ja uute rajatiste ehitamise piiramisega.
Olümpiamängude keskkonnamõju uurinud Lausanne’i ülikooli professor Martin Müller peab seda toredaks lubaduseks, kuid rõhutab, et pole veel näinud arvandmeid, mis võimaldaksid tal seda kõike uskuda. Müller sooviks avatud juurdepääsu täpsetele andmetele, sest muidu ei saa ta aru, millistel alustel on arvutatud, et hinnanguliselt 3,5 miljonist tonnist süsinikdioksiidi heitest (mis tekitati 2012. aasta Londoni ja 2016. aasta Rio olümpiamängude ajal) pool on võimalik ära hoida.
Seni on korraldajad tegelenud prognoosimisega. Oodatavad heitkogused jagunevad kolme ligikaudu võrdsesse valdkonda: transport, ehitised ja muud tegevused, nagu majutus, turvalisus ja toitlustamine. Korraldajate sõnul kasutavad nad 95 protsendi ulatuses kas olemasolevaid või ajutisi spordirajatisi ja suurt midagi juurde ehitama ei pea. Viimasega tegeleti palju kritiseeritud Katari jalgpalli maailmameistrivõistluste jaoks.
Mängude ajal soovitakse toitlustuses pakkude roogi, kus on vähem liha ja millel on seega ka väiksem keskkonnamõju. «Teine suur teema on pealtvaatajate lennureisidest tulevad heitkogused,» ütles Müller AFP-le. Kuna need heitkogused on suuresti vältimatud ja kontrollimatud, on korraldajad lubanud need «kompenseerida».
Tekkivaid heitkoguseid plaanitakse kompenseerida näiteks puude istutamisega ja taastuvenergiaprojektidega kõigil viiel mandril. Korraldajad lubavad oma valikutes olla ranged, kuid kompenseerimist on siiski sageli kritiseeritud muutuvate arvutusmeetodite ja süsinikdioksiidi eemaldamise mahu kontrollimatuse tõttu. «Kompenseerimine peaks olema viimane abinõu,» ütleb Müller.