/nginx/o/2022/10/29/14927890t1he786.jpg)
/nginx/o/2023/07/26/15481380t1h2038.jpg)
Põhjus asub Tallinna servas ja see on Ülemiste järv. Ülemiste järv on merepinnast 37 meetri jagu kõrgemal ja ajalooliselt on sellest järvest välja voolanud üks üsna suur Härjapea jõgi. Tänaseks on nii Härjapea jõgi kui ka selle suurim lisajõgi – Mardi oja – maa alla viidud.
Mardi oja oli üks suurimaid lisajõgesid ning algas Lasnamäe allikatest. Merre suubus Härjapea jõgi piki praegust Jõe tänavat ja jõele viitab ka Kivisilla tänava nimi. Teepinnast madalamaid parke võib kesklinnas näha mitmeski kohas. Tegemist ongi Härjapea jõe ürgoruga, mis siin-seal näha: Kalevi spordihalli lähedal näiteks. Härjapea jõega seostubki ehk Tallinna esimene suurem keskkonnakatastroof: sinna jõkke valati kõike solgist, fekaalidest kuni värvitöökodade jääkideni.
Nii siis leidiski linnavõim, et jõgi tuleks katta. Aastal 1914 seda puidust plaatidega tehtigi, aga sellest suurt abi ei olnud. Hais ei kadunud kuhugi. Härjapea jõel paiknes omal ajal ka kümneid vesiveskeid ning seda võib lugeda ka Tallinna tööstuse hälliks. Härjapea ajas ringi ka vana Tallinna paberivabrikut. Kuna hais ei kadunud, sai aastal 1932 alguse üks suurimaid ehitusprojekte Tallinnas: Härjapea jõele rajati maa alla paekivist võlvidega kollektorid ja maa alla see jõgi kaduski.
/nginx/o/2023/07/26/15481383t1h48b6.png)
Härjapea kollektori avamisest annab teada 30. jaanuari 1932. aasta Eesti Päewaleht, kust võib ka lugeda, et seda on ehitatud kokku 212 000 inimtööpäeva ja see läheb maksma 970 000 krooni. Nüüd ei voola Härjapea jõkke enam Ülemiste vesi, vähemalt mitte nii suures ulatuses, ja Härjapea maa-alusesse, keskelt kahe meetri kõrgusesse kollektorisse kogunevad valdavalt sadeveed. Arusaadavalt on ka sellesse kollektorisse kogunevat vett vihmade ajal rohkem ja nii ongi see Tallinnas kõige madalam koht, kuhu voolab kokku ka vihmavett muudelt tänavatelt, ning seetõttu ongi uputused seal sagedased.
Nüüd, kus meil veepuhastusest ja jõgedest linnades sootuks teine arusaam, võiks ka Härjapea jõgi olla suures osas ehk avatudki – linna mikrokliimale mõjuks see hästi. On arvatud, et Tartu maantee alguses olev niiske munakivipõhjaga ala ongi osaliselt avatud Härjapea jõgi. Nii see siiski pole: tegemist on soliseva mälestusmärgiga Härjapea jõele, aga see jõgi voolab seal maa-aluses võlvtunnelis. Maailmas poleks see esimene kord, kui silme ja ninade alt ära peidetud jõgi taas linna tuuakse. Kui seda teha Tallinnas, siis ilmselt kaoksid ka need üleujutused. Kui siis taastada ka väljavool Ülemistest, paraneks ka selle järve veevahetus ning Tallinna lahte voolaks rohkem värsket vett. Pole välistatud, et sel moel suudetaks jagu saada ka Tallinna lahe haisuhoogudest, mis aeg-ajalt Pirita teel kulgejaile ninna kargavad.