Seda surmavat haigust saab nüüd maagiliste seentega ravida

Vaimse tervise häirete võimaliku ravina uuritakse psilotsübiini, mis on maagiliste seente peamine psühhoaktiivne koostisosa. Foto: Pexels

Uues kliinilises uuringus leiti, et psilotsübiini ühekordne annus koostöös psühhoteraapiaga võib olla paljutõotav ravi anorexia nervosa puhul. Anoreksia on psüühikahäire, mida on väga raske ravida ja mille jaoks praegu heakskiidetud ravimeid ei ole.

Vaimse tervise häirete võimaliku ravina uuritakse kliinilistes uuringutes jätkuvalt psilotsübiini, mis on maagiliste seente peamine psühhoaktiivne koostisosa. Psilotsübiiniga toetatud psühhoteraapiat on depressiooni ja ärevuse raviks juba katsetatud ning nüüd on uues kliinilises uuringus vaadatud, kas ravim on ka anorexia nervosa raviks sobilik.

Tavaliselt noorukieas arenevat anorexia nervosa't ehk anoreksiat iseloomustab liigne ja põhjendamatu mure, hirm ja stress toidu, kehakaalu, kehakuju ja söömise pärast. See võib põhjustada nälgimist, alatoitumist, tõsist vaimset stressi ja enesetapumõtteid. Anoreksiat võib olla raske ravida ning sellesse suremus on kõigi vaimsete haiguste seas üks kõrgemaid. Praegu pole selle seisundi raviks heaks kiidetud ravimeid.

Niisiis alustasid teadusajakirjas Nature Medicine avaldatud uuringu teadlased UC San Diego ja Michigani ülikooli meditsiinikoolidest 1. faasi kliinilist uuringut, et hinnata sünteetilise psilotsübiini ühekordse annuse ohutust, taluvust ja efektiivsust. Seda manustati kümnele 18–40-aastasele anoreksiat põdevale naisele, lisaks said nad psühholoogilist tuge.

Arvatakse, et psilotsübiin mõjub serotoniini retseptoritele, mis on keha loomuliku meeleolu stabilisaatorid ning kontrollivad õnne ja heaolu. Uuringud on näidanud, et anoreksiaga inimestel on aju serotoniinifunktsioon muutunud, mis viitab sellele, et haigus võib psilotsübiiniga ravile positiivselt reageerida. Lisaks võib psilotsübiinraviga tavaliselt kaasnev avatus ja enese aktsepteerimine nihutada olemasolevaid mõtteid kehapildi ja toidu ümber ning viia uute hoiakuteni.

Pärast ühekordse 25 mg psilotsübiini annuse manustamist ja psühhoteraapiaga tegelemist hinnati uuringus osalejaid kolme kuu jooksul. Ravi ohutuse hindamiseks jälgisid teadlased osalejate elulisi näitajaid, elektrokardiogramme (EKG), laboratoorseid analüüse ja enesetapumõtteid. Nad hindasid ka muutusi osalejate enda teatatud kehakaalus, kujus ja söömisprobleemides, kasutades söömishäirete uuringu küsimustikku.

Teadlased leidsid, et kõik naised talusid psilotsübiini, mingeid tõsiseid kõrvaltoimeid peale kerge ja mööduva peavalu, iivelduse ja väsimuse ei täheldatud. Osalejate hulgas enesetapumõtete arv ei suurenenud.

Enamik osalejaid teatas positiivsetest muutustest kolm kuud pärast psilotsübiini doosi saamist, sealhulgas vähenesid kaalumured pärast kolme kuud märkimisväärselt. Probleemid kehakuju suhtes vähenesid märkimisväärselt ühekuulise jälgimise ajal ja ei olnud enam olulised kolme kuu pärast. Kuigi psilotsübiini mõju oli väga varieeruv, langes neljal osalejal – 40 protsenti valimist – kolme kuu möödudes söömishäirete uuringu skoor oluliselt, mis tähendab söömishäire vähenemist.

Üldiselt pidasid osalejad psilotsübiini kogemust suurepäraseks. 90 protsenti vastanutest ütles, et suhtuvad uutesse ettevõtmistesse positiivsemalt ja 70 protsenti teatasid üldisest muutusest isiklikus identiteedis ja elukvaliteedis. Märkimisväärne on see, et 90 protsenti osalejatest arvas, et ühest psilotsübiini annusest ei piisa.

Laiema teadlaskonna reaktsioonid uuringule on olnud üldiselt positiivsed.

«Anorexia nervosa jaoks on hädasti vaja uudseid ravistrateegiaid, sest sellel on psühhiaatriliste haiguste hulgas suurim suremus. Siiani on olnud suur mure kõrvalmõjude spetsiifiliste riskide pärast, mis on peamiselt seotud madala kehakaalu ja kardiovaskulaarsete tüsistuste meditsiiniliste kõrvalekalletega,» ütles Monashi ülikooli biomeditsiini instituudi vanemteadur Claire Foldi pressiteates. «Tulemused on paljutõotavad suuremate, adekvaatselt kontrollitud uuringute läbiviimiseks, mis selgitaksid välja, kas psilotsübiini ravi koos psühhoteraapiaga võib aidata anorexia nervosa all kannatavaid inimesi.»

Uuringule aitas kaasa kliiniline psühholoog ja Aucklandi ülikooli meditsiini- ja terviseteaduste teaduskonna lektor Marion Roberts, kes ütles: «Praegused ravimeetodid on edukad vaid väheste täiskasvanud patsientide jaoks, mistõttu on väga asjakohane, et teadlased mõtleksid loominguliselt – antud juhul siis psühhedeelikumide kasutamise peale. Need varajased, kuid paljulubavad uuringud väärivad kindlasti edasist uurimist.»

Samas hoiatasid teised teadlased psühhedeelikumide populaarsuse eest.

«Psilotsübiinravi on andnud lootust teiste vaimse tervise häirete puhul, pakkudes eelkõige tõendeid selle kohta, et see võib mõnel inimesel parandada ärevust, kognitiivset paindlikkust ja enese aktsepteerimist,» ütles Melbourne'i ülikooli psühholoogiateaduste kooli vanemteadur Trevor Steward. «Siiski ei näita see uuring, et psilotsübiinravi saaks kasutada anorexia nervosa raviks… Kuigi antud tulemused tõesti näitavad, et psilotsübiinravi on kontrollitud tingimustes ohutu, on oluline psühhedeelikumide populaarsusel mitte lasta ületada teaduslikke tõendeid. Jätkuv uurimistöö ja ettevaatlikkus on ülimalt olulised tagamaks, et teeme teadlikke otsuseid psilotsübiinravi kasutamisel selle surmava haiguse ravimiseks.»

Teadlased märgivad, et nende uuringul on piiranguid. Uuringul oli väike valim, mis ei sisaldanud kontrollrühma. Nad ütlesid, et kuigi psilotsübiinravi oli hästi talutav, on nende tulemuste kinnitamiseks vaja täiendavaid uuringuid.