KURIOOSUM ⟩ Sarimõrvad, mis jätsid kustumatu jälje meditsiiniajalukku

William Burke’i skelett asub tänaseni Edinburghi ülikooli kirurgiamuuseumis. Häbipostis oma võigaste kuritegude eest, paneb see eksponaat muuseumikülastajad kindlasti meditsiinieetika üle juurdlema. Foto: Anatomical Museum Collection, University Of Edinburgh/Swns/Scanpix

Keegi ei taha sattuda operatsioonilauale, kus toimetab koolitamata kirurg. Nagu sõnastas Ühendkuningriigi parlamendi laibakaubanduse probleemiga tegelenud komitee 1828. aastal: «Kui anatoomiat ei õpita surnute lahkamisel, tuleb seda õppida elavate inimeste moonutamisel.»

​

Ka see teine variant tundub pigem ebameeldiv ning saab vaid õnne tänada, et oleme sündinud ajal ja kohas, kus anatoomikumid üldiselt laibanappuse käes ei kannata ja kus meie käsutuses on detailsed anatoomiaatlased ja tarkvarad, mis näitavad kätte iga viimase kui pisikese lihase, närvi ja luu.

Kui tänapäeval jõuab suur osa haridusse ja teadusesse panustavatest laipadest lahkamislauale surnu enda varasemal loal, pole see sugugi alati nii olnud. Suur­britannias ja mitmel pool mujalgi oli enne 19. sajandit tavapärane, et arstitudengid said õppida ja harjutada surmanuhtluse ja enesetappude ohvrite laipadel. Kuid kui surmanuhtlus 19. sajandi Suurbritannias toetust kaotama hakkas ja uued leebemad seadused tehti, tabas meditsiinikoole tõeline kitsikus. Õppida soovis üha rohkem inimesi, kuid lahata ei olnud pea kedagi – Edinburghis, mis oli toona Bologna ja Padua kõrval tõeline Euroopa anatoomiauuringute tulipunkt, tekkis aastas 2–3 laipa.