Veeteadlane selgitab: kuidas looduses joogikõlbulikku vett leida

Puhta vee kohta saab palju teada seda vaadates, nuusutades ja maitstes, aga kindluse mõttes peaks pinnaveekogu vee puhastamiseks ehitama näiteks ühe lihtsa puhastusseadme või vee läbi keetma, et bakteritest ja viirustest vabaneda Foto: Nandhu Kumar / Pixabay

Laias laastus võib veed liigitada kaheks: reovesi ja tarbevesi (tehnoloogiline pluss joogivesi). Jätame praegu kõrvale selle joogivee, mis kraanist tuleb, ja vaatame lähemalt võimalusi leida joogikõlblikku vett loodusest (jõgi, oja, järv, allikas jne). See muutub väga oluliseks matkamisel ja ekstreemsemates n-ö ellujäämise olukordades.

Kuidas aru saada, kas suvalise ettesattunud veekogu vesi on reostunud või mitte? Lühidalt kokku võttes puudub ideaalselt joogiks sobival veel maitse ja järelmaitse, pole lõhna, vesi on värvitu ja läbipaistev. Seega – kontrollime kõigepealt tundmatu vee neid kolme organoleptilist omadust.

Kõrvalised lõhnad ja maitsed on seotud looduslike või kunstlike saasteainetega. Vee maitse määravad temas lahustunud ained. Naatriumkloriid (NaCl) annab veele soolase, magneesiumsulfaat (MgSO₄) mõru, lahustunud happed (humiinhape, fulvohape) ja süsinikdioksiid (CO₂) aga hapu maitse. Juhul kui veel on mädamuna (H₂S) lõhn, on see reostunud bakteriaalselt.

Vee maitset mõjutavad ka pH tase ja temperatuur. Värvus näitab aga looduslike lisandite olemasolu: rauaühendid, humiinained jt.

Kõige värvilisemad on turbarabade ja soostunud metsade pinnaveeallikad. See ei tähenda, et janu korral sellist värvunud, kuid selget soovett juua ei võiks.

Hägusus on järgmine veele iseloomulik tunnus. Vee hägusust võivad põhjustada muda, ränihape, orgaanika, sh mikroorganismid (bakterid).

Hägususse tuleb siiski tõsiselt suhtuda, sest näiteks kaevuvee hägusust võib põhjustada ka kaevu lekkinud kommunaal- või põllumajanduslik reovesi.

Kuidas leida tundmatust pinnaveeallikast joogikõlblikku vett?

Soovitatav on juba enne retkele minekut osta vahendeid vee desinfitseerimiseks: kloori (Ca(OCl)2) tabletid või joodi (KJ) tabletid või joodi (J2) 10% tilgad. Kui neid pole, on väliolukorras ainus võimalus vältida Coli-bakterit, düsenteeriat, rotaviirust, algloomi (Girardia, Cryptosporidium) vett keetes.

Praegu saab internetist tellida ka nn UV-pliiatsi, mida veeklaasis hoides saab liitri vett desinfitseerida ca 90 sekundi jooksul. Kasulik oleks apteegist kaasa osta ka paras ports aktiivsöe tablette.

Värvunud, kuid selge soovesi võib kõlvata joogiks Foto: Marko Saarm / Sakala

Tundmatu vee puhastamiseks võib kasutada filtrina liitrist plastpudelit, lõigata sel põhi ära, keerata pudel tagurpidi, all olevasse korki torgata väike auk ning asetada korgi sisse tükk vatti. Pudel täita järjekorras alt üles niimoodi: jämedama kruusa kiht, liivakiht, aktiivsöe või lõkkelt saadud puusöe kiht. Selline filter kõrvaldab vee värvuse, lõhna, hägu ja maitse, välja arvatud bakterid ja viirused. Viimaste hävitamiseks tuleb lisada veele desinfitseeriva aine tablette, kasutada UV-pliiatsit või viimase abivahendina vett keeta.

Eelkirjeldatud protseduur sobib hästi ka suvalise oja vee puhastamiseks. Kui seda on aga vaja pidevalt teha, on mõistlikum kasutada väiketarbijale mõeldud kombineeritud filtreid, mida müüvad kõik Eesti veefirmad. Need sisaldavad tavalist filtreerivat materjali (mõned ka ioniiti väga kareda vee pehmendamiseks) ning aktiivsütt.

Viimane annab kraanivee kvaliteedile viimase lihvi, eemaldades muu hulgas veest ühisveevärkide kloorijäägid, ravimijäägid, raskemetallid, pestitsiidid. Paraneb nii vee maitse kui lõhn.

Kust saab vee kohta vastuseid?

Juhul kui on vaja olemasoleva veeallika kvaliteeti hinnata täpsemalt, et valida näiteks eramu jaoks raua, mangaani, väävelvesiniku ja teiste ebasoovitatavate lisandite kõrvaldamiseks vajalikku filtrisüsteemi, tuleks tellida selleks akrediteeritud asutuselt vee täisanalüüs. Selle teenuse leiab Eesti Keskkonnauuringute Keskuse veebist, kus on olemas ka analüüside hinnakiri.