KURIOOSUM ⟩ Kuu paisub ja kahaneb – ah käige Kuu peale!

Loojuv täiskuu, pildistatud tänavu 5. juunil kell 3.43. Foto on tehtud Pringi rannas Viimsis ja pildil olevate kirikutornideni on sealt 9,5 km. Sellise pildi saab teha vaid tänu võimsale suumobjektiivile ja asjaolule, et kirikutornide nurkkaugus on Pringi rannalt vaadatult enam-vähem sama kui Kuu läbimõõtki. Foto: Martin Vallik

Kui äge kuningas me oma silm siis on? Kas see, mida me näeme, on päriselt nii või «arvutab» aju selle meie jaoks välja ning arvutuse aluseks on kogemused ja harjumused? Tegelikult just see viimane toimubki: inimintellekti võluks on võime asju ette kujutada ja ette «arvutada». Vahel tekitab see aga tuhandeid aastaid kestvat hämmingut, millele tänaseni täpset vastust pole.

Kes poleks näinud metsa või majade tagant tõusmas täiskuud kui suurt kollast juusturatast! Nii suurt, et tema «mered» ja teinekord kraatridki on ilusti näha. Ja siis… mõne tunni pärast, kui Kuu on jõudnud kõrgele taevavõlvile, on juusturattast saanud vähemasti kaks korda väiksem sinakasvalge leedlambike.

Ometi teame, et Kuu kui tahke taevakeha oma suurust ei muuda ja ehkki tema tiirlemisel kaugus Maast mõnevõrra kõigub, peaks sellest tulenev kuuketta näiva suuruse muutus olema vaevumärgatav ja pealegi toimuma nädalate, mitte tundide jooksul. Veelgi enam, horisondilt tõusva Kuu näiv läbimõõt peaks olema kuni paari protsendi võrra hoopiski väiksem kui see on seniidis, sest madalalt paistev Kuu on vaatlejast kaugemal – kuni Maa raadiuse võrra, sõltuvalt vaatleja asukoha laiuskraadist.