Eufoorilise laulupeo järel helisevad hinges nukrad lõputaktid

Roskilde festivali sümboliks saanud oranž pealava Orange stage on inspireerinud ka festivali ajal kogetava hea tunde nimetamist orange feeling’uks Foto: IMAGO / Gonzales Photo / Mathias Kristense

Meie laulu- ja tantsupidudega samal ajal lõppeb igal aastal Taanis toimuv poolesajandilise traditsiooniga Roskilde festival. Selle ühe Euroopa suurima pop- ja rokkmuusikafestivaliga on kohalikud, kuigi tõenäoliselt veidi teisel moel, samuti emotsionaalselt tugevalt seotud. Elu on näidanud, et lõputa paduvihm ei heiduta ei laulupeolisi ega roskildelasi. Kuid kogenumad festivalikülastajad teavad juba oodata, et pärast nädalapikkust eufoorilist pidutsemist, olgu see siis porilompides või kuivas palavuses, saabub Roskilde blues.

Tegu pole mitte bluusirütmidest kantud suurfestivali muusikalise jätkuga, vaid hoopis hinge näriva masendus- ja melanhooliatundega, mille kammitsates on keeruline endaga midagi peale hakata. Tõenäoliselt jagavad seda tunnet ikka ja jälle ka paljud laulu- ja tantsupeolised ning siin on mängus veel midagi peale suure kultuuriväärtuse.

On siis asi muusikas? USAs asuva Rochesteri ülikooli teadlased leidsid möödunud aastal, et inimese ajus võivad olla neuronid, mille põhitöö ongi laulmise töötlemine. Nende sõnul võib see selgitada seda, miks emotsionaalselt olulise laulu laulmine dementsusega inimesele võib ajus luua tugeva reaktsiooni, mis muidu neurodegeneratsiooni astet arvestades võimalik ei oleks. Kahtlemata on muusikal meile tugev mõju, kuid festivalide emotsionaalne efekt avaldub tõenäoliselt ka muid mehhanisme pidi.