Naerugaas pole naljaasi: TÜ teadlane tõi koju kopsaka uurimisgrandi

Endise troopilise soometsa asemele rajatud õlipalmiistandus Betongis Borneol.  Foto: Kuno Kasak

Vaevalt oskas Mäe Andres ette näha, et tema ellujäämise nimel palehigis kuivendatud sood kunagi kliimat kütma hakkavad ja just nimelt ellujäämise nimel võiks keegi tahta need kunagi hoopis üle ujutada. Kuid teadmiste täienedes ja (kliima)olude muutudes tuleb oma teguviise kohandada – ja nagu ütleb Tartu Ülikooli teadlane Ülo Mander, on tõde ikka kusagil kahe äärmuse vahepeal.

Me teame hästi, mismoodi mõjutab meie eluolu pikemas perspektiivis fossiilkütuste põletamine, ja võrdlemisi hästi ka seda, mil moel senised põllumajanduspraktikad, kuid kuidas teevad seda meie tegevuse tagajärjel muutunud looduslikud ökosüsteemid, ei osata veel laitmatu täpsusega hinnata.

Hiljuti otsustas Euroopa Teadusnõukogu anda Tartu Ülikooli loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor Ülo Manderile juhtiva tippteadlase grandi suurusega ligi 3,5 miljonit eurot dilämmastikoksiidi ehk naerugaasi ringe uurimiseks. Naerugaas on üks tugevaima mõjuga kasvuhoonegaase, mis tekib nii põllumajandusalade kui ka kuivale jäänud soode muldades elavate mikroobide elutegevuse tagajärjel. Samuti hävitab see stratosfääri jõudes osoonikihti, mis kaitseb Maad ultraviolettkiirguse eest. Kasvuhoonegaasidega seotud kliimamõjust moodustab naerugaas küll hinnanguliselt vaid kuus protsenti, kuid selle osakaal atmosfääris üha kasvab, muu hulgas ka põllumajanduses järjest hoogsamalt kasutatavate väetiste toime tõttu.