KURIOOSUM ⟩ Sporti raputanud üliohtlik odaheide, mis kiiresti areenilt minema löödi

Felix Erauzquin 1956. aastal oma pöörast heitetehnikat kasutamas. Kavalusena tuli oda enne seebiveega libedaks teha, et see õigel hetkel käest libistada. Vahel võis õige hetk olla kahjuks vales suunas. Foto: Arhiivifoto/Corredor

Tänapäeval on harukordne, kui kergejõustiku­areenidel nähakse 90 meetrini või veelgi kaugemale küündivat oda­kaart. Maailmas on 23 sportlast, kes on suutnud visata rahvusvahelise kerge­jõustiku­liidu reguleeritud oda vähemalt 90 meetri kaugusele, ning kõige kaugemale on visanud Tšehhi vägilane Jan Železny. Mis oleks, kui ütleksin, et Železny maailma­rekord kahvatus juba aasta­kümneid tagasi?

Läheme ajas veidi tagasi. Odavise on kergejõustikuareenidel alati olnud üks hirmus spordiala. Suurel kiirusel visatakse peaaegu kilone metallnool taevasse ning selle trajektoor sõltub sportlase osavusest. Isegi tänapäeval pole kadunud risk, et oda võib saada ohtlikuks tribüünidel võistlusi jälgivatele pealtvaatajatele või mõnel teisel spordialal võistlevatele atleetidele. Viimati juhtus äpardus meile väga lähedal – Lätis möödunud kuul, kui Lõuna-Aafrika Vabariigi kergejõustiklane Dove Smith oleks odaga peaaegu pealtvaatajat tabanud. Õnneks keegi vigastada ei saanud. Tippsportlaste tehnika on siiski kõrgel tasemel ning õnnetused pigem haruharvad.

KURIOOSUM

Siinsest rubriigist saab lugeda tavatust, unustatust ja lihtsalt põnevast, mis ajaloos, ühiskonnas ning teaduse ja tehnika vallas, aga miks mitte ka meditsiinis ette on tulnud.

Esimene teile lugemiseks valitud juhtum on ühest odaviskestiilist, mida võiks nimetada pigem odaheiteks. See on omapärane, sest sellise keerutava stiiliga saabki oda kaugemale lennutada kui tänapäeval valdavaks saanud viskevõttega. Ometi on odakeerutamine nüüdseks ametlikult keelatud. Spordiski pole nii, et igal juhul peab saama kiiremini, kõrgemale ja kaugemale.