Titanicu-turistide saatus: õnnetus hüüdis pikalt ja tuli äkilise pauguga

Viitseadmiral John Mauger annab Bostonis pressikonverentsil teada, et Titani ja selle meeskonnaga on kõik läbi. Foto: JOSEPH PREZIOSO

Kui Kanada uurimislaev Polar Prince, kaasas süvasukelaparaat Titan, asus 16. juunil teele Titanicu hukkumispaiga juurde, leidus juba neid, kes hoiatasid, et asi on mäda. 2009. aastal asutatud ettevõtte OceanGate kaasasutajat ja juhti Stockton Rushi oli juba korduvalt hoiatatud, et süsinikkiust kokku kleebitud survekindla kestaga süvasõidukil võivad olla tõsised tehnilised probleemid.

18. juunil alustas Titan kell 8.00 kohaliku aja järgi sukeldumist ning 9.45 katkes sõidukiga side. Hiljem selgus, et Ühendriikide merevägi oli selles piirkonnas tuvastanud plahvatusele viitavaid helisid.

​Ühendriikide rannikuvalve teatas otsingute alustamisest kell 17.40.

Loodus nalja ei mõista

Asjaolu, et sellisest tavatust komposiitmaterjalist süvasõiduk oli ookeani sukeldunud kümneid kordi, sealhulgas mõned korrad ka Titanicu juurde (see lebab 3800 m sügavusel), viitas asjatundjatele, et niivõrd jäik materjal kui süsinikkiud võib korduva survestamise tõttu irduda liimikihtidest, millega see kokku on kleebitud. Samamoodi nagu traati saab korduvalt väänates purustada, toimib korduv rõhu alla panek ja sellest vabastamine pinnale tõusul niimoodi loodud korpuse vastupidavusele laastavalt.

Eesti Meremuuseumi allveearheoloogia vanemteadur Ivar Treffner teadis rääkida, et OceanGate olevat püüdnud oma süvasõidukit Lloydsis ka kindlustada, kuid kindlustusfirma oli sellest loobunud. Ühendriikide tavade kohaselt kirjutasid ca 250 000 dollarit piletiraha maksnud reisijad alla lepingule, milles seisis, et kindlustamata ja sertifitseerimata sõidukisse astuvad nad täiel määral omal riisikol.