INTERVJUU ⟩ Turovski räägib puukide ja rästikute salapärases elust

Sel pildil räägib Aleksei Turovski küll tiigritest aga sama poosi võiks ta võtta siis, kui kõneleks puukidest, kelle esijalgadel olevad Halleri organid võimaldavad neil näha võimaliku «toidulaua» soojust ja temast eralduvat süsihappegaasi. Foto on tehtud Jääaja keskuses 2018. aasta oktoobris. Foto: Kristjan Teedema

Jaanilõkke äärde kogunedes, tuleb välja, on põhjust ettevaatlikkuseks: arvukas puukidearmee võib olla teid juba sihikule võtnud ja läheneb teile «pöörase kiirusega». Kui lõke lagendikul võivad mõne tunniga pärale jõuda ka need tegelased, kes peo alguses mõnesaja meetri kaugusel. Hullem lugu on öö või varahommikuga – jahilt tulnud rästikud on uimased ja hakkavad koguma esimeste päikesekiirtega tulevat soojust. Turovski selgitabki, miks nad siis just eriti ohtlikud inimese jaoks.​

Eestis pole ei mürgiste putukate rohkust – neid siin lihtsalt polegi ja madudest on mürgine vaid rästik. Putukaist on teadagi ohtlik puuk, kelle verehimuga kaasneb ka risk, et tema süljest jõuab inimesse haigust tekitavaid viirusi ning bakteried aga isegi parasiite.

Nende kohta küsisime selgitusi Aleksei Turovskilt, kelle elu ainus juhtivamet jääb 1970. aastate algusse, kui ta noore bioloogina korraldas Tallinna loomaaias just roomajate eluolu. Turovski mainib, et rästikud, keda ta siis ka tundma õppis, sünnitavad elusaid poegi ja igaüks neist on selgelt oma iseloomuga. Kuidas aga välitida seda, et hommikusel aasal lilli korjates – mida ju pärast jaaniööd võib ikka ette tulla – ei saaks te rästikult salvata?