Meie eellane Lucy oli äärmiselt musklis

Meie eellane Lucy suutis seista ja kõndida sama sirgelt kui tänapäeva inimene Foto: Pat Sullivan

Teadlased modelleerisid digitaalselt meie eellase Lucy fossiili ja leidsid, et Australopithecus afarensisel olid võimsad jala- ja vaagnalihased, mis sobisid hästi puudel ronimiseks. Lisaks sellele avastasid nad, et Lucy põlvelihased võimaldasid ka kahel jalal kõndimist.

Teadusajakirjas The Royal Society avaldatud uurimuses rekonstrueeris Cambridge’i teadlane esimest korda digitaalselt meie iidse eellase pehmkoe. Tänu sellele avastati, et Australopithecus afarensis suutis seista sama sirgelt kui tänapäeva inimene.

Dr Ashleigh Wiseman 3D-modelleeris Australopithecus afarensise jala- ja vaagnalihased, kasutades skaneeringuid Lucy-st (kuulus fossiilinäidis, mis avastati Etioopias 1970. aastate keskel).

Australopithecus afarensis oli varajane inimliik, kes elas Ida-Aafrikas enam kui kolm miljonit aastat tagasi. Ta oli meist lühem, ahvi sarnane ja väiksema ajuga, kuid siiski suuteline kõndima kahel jalal. Seetõttu suutsid nad nii puu otsas kui ka savannis elada, mis aitas nende liigil pea miljon aastat elus püsida. 

Uuringus 3D-modelleeriti igale jalale 36 lihast, millest enamus olid Lucy puhul palju suuremad ja hõlmasid jalast suurema osa kui tänapäeva inimesel.

Näiteks olid Lucy sääre- ja reielihased üle kahe korra suuremad kui tänapäeva inimesel, sest meil on palju suurem rasvaprotsent. Lucy-l moodustasid lihased 74 protsenti reie kogumassist, võrreldes tänapäeva inimestega, kellel on see osakaal vaid 50 protsenti.

«Hetkel on inimene ainus loom, kes suudab sirgetel jalgadel püsti seista. Lucy lihased viitavad sellele, et ta oli kahel jalal vähemalt sama osav kui meie ning tundis end ka puudel ronides koduselt,» lisas Wiseman. 

Lucy oli noor täiskasvanu, kes oli veidi üle ühe meetri pikk ja kaalus tõenäoliselt umbes 28 kg. Lucy aju oli umbes kolmandik meie omast. Tema lihaste taasloomiseks alustas Wiseman tänapäeva inimkeha uurimisega. Kasutades MRT- ja KT-skaneeringuid tänapäeva inimese lihaste ja luude struktuuridest, suutis ta luua digitaalse lihasluustiku mudeli.

Seejärel kasutas Wiseman olemasolevaid virtuaalseid mudeleid Lucy skeletist, et panna kogu skelett uuesti kokku. See aitas kindlaks määrata telje, mille ümber iga liiges suutis liikuda ja pöörelda ning jäljendas nende liikumist.

«Lihaste taastamist on juba kasutatud näiteks Türannosauruse jooksukiiruse hindamiseks,» ütles Wiseman. «Kui me rakendame sarnaseid meetode meie eellaste peal, saame teada kui palju suutsid nad tegelikult liikuda ning millised füüsilised võimed on evolutsiooni käigus kaduma läinud.»