Ilmaennustajate elu on ohtlik: ähvardada võivad trellid ja surmanuhtlus

Ilmaennustaja elukutse paistab üsna tänamatu: pahandada saad ka siis, kui ennustad õigesti, aga keegi ei kuula. Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels

Ilmaennustus võib olla ohtlik elukutse.

C. D. Ahrens, «Meteorology Today», 2000

Ilmaennustajate elu oleneb suuresti kohast, kus nad elavad ja töötavad: paiga kliimast ja isegi elanike temperamendist.

Kui kiviajal oli jaht õnnestunud, sai suguharu nõid auhinnaks suurema lihatüki, ent kui ilm oli ürituse untsu keeranud, löödi asjatundmatu ennustaja sageli lihtsalt maha.

Raske uskuda, aga seda on juhtunud ka uusimal ajal. Traagilisel moel sai kuulsaks Peruu väikese linna Sicuani kohalik sünoptik Francisco Arias Olivera. 1996. aasta märtsis ennustas ta 51-millimeetrist paduvihmahoogu. Ent mõne tunniga tuli alla peaaegu meie aastane sajuhulk – 483 mm! Jõevool viis minema 250 maja ja hukka sai 17 elanikku. Vihased linlased lintšisid õnnetu ennustaja. Kuus süüdistatut mõisteti õigeks. Sellest ajast on too ametikoht olnud vakantne.

Iga algus on raske

Üks ilmaennustamise ajaloo verstaposte on seotud kapten Robert Fitzroyga: mehega, kes juhtis laeva Charles Darwini kuulsal ümbermaailmareisil. 1. augustil 1854. aastal pandi ta, juba admiralina, juhtima Briti valitsuse juurde loodud väikest osakonda, mis pidi koguma andmeid ilmastikunähtuste ja merehoovuste kohta.

Fitzroy pidas väga tähtsaks avaldada ilmateateid üldsusele. Muide, termini «ilmaennustus» võttis kasutusele just tema. 1. augustil 1861 ilmus ajalehes The Times esimene prognoos. See algas sõnadega «Kahe järgmise päeva üldine võimalik ilm».

Kuidas lugejad esimestele ilmateadetele reageerisid? Järgmise aasta aprillis kirjutati samas lehes: «Tõenäoliselt on meie lugejad märganud, kes huviga, kes aga, nagu pelgame, kahjurõõmuga, et me igal hommikul teeme katse ennustada ilma kahe päeva peale. Me ei pea enda teeneks mõnesugust edu, kuid ühtlasi ei soovi me ka kanda vastutust sagedaste ebaõnnestumiste pärast. Viimasel nädalal on loodus saanud ilmselt erakordse rahulduse teaduse mõistatamisi ümber lükates».

Robert Fitzroy kaitses end, väites, et täpsema ennustuse tarbeks on tema käsutuses liiga vähe andmeid. See oli jumala õige. Kui Briti saartelt veel saadigi andmeid, siis kaugemalt ookeanilt, Põhja-Atlandi ilmaköögist polnud tol ajal midagi hankida.

1865. aasta 30. aprilli hommikul võttis Fitzroy endalt elu. Üks põhjus oli kahtlemata üldsuse rahulolematus ja meedia näägutamine, kuid ajendeid võis olla ka teisi (tema suguvõsas oli varemgi tehtud enesetappe). Need, kellele ennustused olid otseselt mõeldud – meremehed – olid küll rahul, sest paremat infot polnud kuskilt saada.

1850. aastaist pärit pilt kapten Robert Fitzroy'st. 1865. aastal tegi Fitzroy enesetapu. Üks põhjus oli üldsuse rahulolematus ja meedia näägutamine tema ilmaennustuste üle Foto: Hemus, Charles 1849?-1925, Avalik omand, Wikimedia commons

1866. aastal soovitas Londoni kuninglik selts ilmaennustused lõpetada. Tormihoiatusi hakati meremeeste nõudel varsti küll edastama, kuid avalikud prognoosid ajalehtedes hakkasid taas ilmuma alles kuraditosina aasta pärast.

Muide, eelmise sajandi alguses koostas Tartu elanikele ilmateateid professor Boriss Sreznevski, kes sai ebatäpsete prognooside pärast tartlaste naerualuseks ning loobus varsti sellest tegevusest.

20. sajandi jooksul tegi ilmateadus tohutuid edusamme, Fitzroy «katsed ennustada kaheks päevaks» on muutunud täppisteaduslikuks prognoosiks. Aga ikkagi teeb ilmataat, kui tahab, omi korrektiive: muudab orkaanide trajektoore, ujutab riike üle nii kuuma- kui ka külmalainetega. Ja ikka ootamatult.

Süüdlaseks jääb sageli rööpaseadja, st sünoptik. Meenutagem meie 2005. aasta nn sajandi uputuse aegu. Siis ei pööratud tähelepanu kaks päeva varem meediale edastatud uudisele, kus muu hulgas oli öeldud: «tõuseb viimase aja tugevaim torm, kui mitte lausa orkaani tugevusega tuul [- - -] kaasneb rannaalade üleujutus». Kui kõrgele meri kerkib, ei osanud aga sünoptikud täpsemalt öelda, sest meremeteoroloogia oli Eestis kümme aastat varem kaotatud. Ametiasutustele edastatud tuulehoiatused olid muidugi detailsemad.

«Miks meid ei hoiatatud?» kõlab esmalt loodusõnnetuste kriisimeeskondade juhtide hüüd peaaegu kõigis riikides.

Parem hoida kui oiata

2012. aasta märtsis lõi ilmaringkondades laineid Lõuna-Aafrika vabariigi uus seadus: saata erafirma sünoptikud, kes on koostanud vale ilmaennustuse, mis toob kaasa paanika, kuni viieks aastaks trellide taha. Mis põhjusel kehtestati säärane, opositsiooniparteide hinnangul drakooniline seadus? Nimelt, minu kauge kolleeg Danie Esterhuyse kurtis aastaid tagasi, et Lõuna-Aafrikas on paljudes eluvaldkondades endiselt suur mõju igasugustel nõidadel, astroloogidel ja hiromantidel, kes ennustavad ilma isegi taevatähtede järgi.

Kaks aastat varem oli tollane Vene eriolukordade minister, nüüdne kurikuulus kaitseminister Sergei Šoigu teinud riigiduumale ettepaneku karistada meteorolooge valeprognooside eest. Oma vastukommentaaris teatas ilmateenistus, et juba sõna «prognoos» sisaldab määratlematust, sestap absoluutselt täpseid prognoose ei tehta kunagi. Ebaõiged ennustused tulenevad nii ilmateaduse tasemest kui ka vaatlusvõrgu tihedusest. Ja et nelja-viie päeva prognoosid on saavutanud taseme, mis 1970. aastatel oli järgmise päeva ennustustel.

Peaaegu kaks aastat hiljem, 2012. aasta juulis, tabas Lõuna-Venemaal Krasnodari krais Krõmski linna uputus, kus hukkus üle 170 inimese. Kuulujutud rääkisid veehoidla lüüside avamisest, et päästa Novorossiiski linn väikese Krõmski hinnaga. Kohalik päästeamet süüdistas aga sünoptikuid hilise prognoosi pärast.

Mis juhtus tegelikult? Ilmateenistus oli juba ööpäev varem teinud paduvihmahoiatuse, mida hiljem aina korrati. Vihma tuli aga pool aastanormist, üle 300 mm. Veehulgad kogunesid raudtee- ja maanteetammide taha, siis murdsid sealt «tsunamina» läbi. Päästetööd olid hoopis mannetud.

Kordus peaaegu sama lugu nagu aastal 2002 naabrite juures Stavropoli krais. Äkktulv uputas toona 102 inimest, hukkus 11 000 karilooma.

Kuhu jäi sünoptikute hoiatus, põrutas siis Šoigu. Nood pareerisid: paduvihma hoiatus oli tehtud, aga seda ei osanud keegi ennustada, et polnud kohta, kuhu seda edastada, sest krai päästetöötajaid polnud tööpostil!

Satelliidipilt tsüklonist, mis 2012. aasta juulis kostitas Musta mere kirderannikul Krasnodari kraid paduvihma ja üleujutustega Foto: NOAA / Goddard Space Center, Avalik omand, Wikimedia commons

Aastal 2002 taheti Brasiilias sünoptik pooleks aastaks trellide taha saata, sest ta oli Rio de Janeiro karnevali ajaks ennustanud paduvihma, mida ei tulnud (suundus eemale). Miljonid pidulised olid aasta tähtsündmust asjatult oodanud.

Samalaadne lugu juhtus mullu 20. augustil Budapestis Ungari rahvuspüha ajal. Valmistuti enneolematuks tulevärgiks. Ootamatult anti väga tugeva tormi prognoos ning vägevad pidustused jäid ära. Veelgi ootamatumalt muutis maru oma kurssi ja pealinn jäi kuivale. Tagajärg: Orbáni valitsus vallandas ilmateenistuse direktori koos asetäitjaga. (Opositsioon nentis, et Ungari sarnaneb juba mõne Kesk-Aasia riigiga: kui ei suuda vajalikku ilma toota, lastakse töölt lahti.) Ülemustel ei tulnud meelde, et täpselt 16 aastat varem peetud pidustustel oli Doonau kaldapealsel äikesetormi pärast hukkunud viis inimest, vigastatuid oli sadu. Tookord ei kuulatud hoiatusi.

Prantsusmaal on Météo-France vähemalt 15 korda antud kohtusse vale prognoosi eest. Asjatult.

Kes olid 2005. aasta jaanuarikuise suurtormi järel ilmateenistuse peamised kirujad? Muidugi Pärnu maavanem, keda valitsus kritiseeris aeglase tegutsemise pärast, ja rikkur Viktor Siilats, kelle mereäärse villa mööbel sai kahjustada. Siilats väitis koguni: «Inglismaal kehtib siiamaani vale ilmaennustuse eest surmanuhtlus, seetõttu on Inglismaa ennustajad alati väga täpsed». Väited, millega sai sealseid sünoptikuid lõbustada.

Ain Kallis (1942) on meteoroloog, klimatoloog ja publitsist, töötab peaspetsialistina Eesti keskkonnaagentuuris. Tema peamine uurimisvaldkond on Eesti kiirguskliima.

Foto: Horisont / MTÜ Loodusajakiri

Artikkel ilmus ajakirja Horisont juuni-juuli numbris.