PILDID ⟩ NASA tegi kõige põrgulikumast taevakehast esimesed lähifotod

Just selline näebki välja põrgu kosmoses: Päikesesüsteemi kõige vulkaanilisemal taevakehal pole ilmselt palju kohti, kus võiks end mugavalt tunda. 16. mail tegi sellest Jupiteri kuust lähedalt möödalennu uurimisjaam Juno Foto: NASA

• Vulkaanide vahel kulgevad heleda vääveldioksiidi «härmatisega» kraavid.
• Jupiteri kaaslast venitatakse ja surutakse pidevalt, nii et selle vulkaanid ei saa rahuneda.

NASA kosmoselaev Juno lendas 16. mail mööda Jupiteri vulkaanilisest kuust Io. See möödalend on seni lähim, umbes 35 500 kilomeetri kauguselt, ja pardakaamera sai teha teravaimad pildid pulbitsevast taevakehast.

Jupiteri sisemise koostise uurimiseks mõeldud laiendatud missiooni kolmandal aastal uurib päikeseenergial töötav kosmoselaev Juno nüüd ka planeedi kaaslasi ja rõngasüsteemi, kus asuvad mõned gaasihiiglase sisemise ringi kuud. 

16. mail möödus Juno 35 000 kilomeetri kauguselt Io pinnast. Nähtava valguse pardakaamera Junocam sai kaadrisse kaheksa vaadet tunni ja viieteistkümne minuti jooksul, kui kosmoselaev lähenes Jupiteri vulkaanilisele kuule ja eemaldus sellest.

Need on Io teravaimad nähtava valguse pildid, mis on saadud pärast seda, kui kosmoselaev New Horizons lendas Jupiterist mööda teel Pluutole 2007. aastal. Silmata saab mägede ja vulkaanidega maastikku, kus kohati on näha 16 aasta jooksul toimunud olulisi muutusi.

See hetk on tabatud kosmoselaeva Juno lähenemisel Io-le 16. mail, kui jäi peale ka emaplaneet Jupiter Foto: NASA/JPL-Caltech/SwRI/MSSS/Kevin M. Gill

Võrreldes New Horizonsi kuusteist aastat tagasi ja kosmosesondi Galileo rohkem kui kakskümmend aastat tagasi tehtud piltidega on näha planeedi maastikul üsna suuri pinnavormide muutusi. Juno enda varasemal möödalennul aga nähti näiteks värsket punast materjali, mis ümbritses asukohta Chors Patera ja tumenemist Girru Paterast ida pool asuva vulkaani juures.

Ka Juno pardal oleva JIRAMi soojusinstrumendi andmed näitasid Ioga varasemate kohtumiste ajal kaht eriti silmapaistvat vulkaanilise tegevuse piirkonda, mis mõlemad on nüüd palju tumedamad kui New Horizonsi tehtud varasematel piltidel.

Selline näeb välja vulkaaniline Io Junocami seni kõrgeima eraldusvõimega pildil. See saadi 35 623 kilomeetri kauguselt ja eraldusvõime on 24 kilomeetrit piksli kohta.Suur Volundi vulkaan on näha päeva ja öö piiril all paremal ja see on viimase 16 aasta jooksul palju muutunud. Foto: NASA / SwRI / MSSS / Jason Perry

Juno uute kohtumiste «polaaralade» pildid on abiks ka Io põhjapooluse maastiku kaardistamisel. Näiteks selgub, et kolmest eredast piirkonnast koosnev kolmnurkne laik, mis on kõige paremini nähtav alumises reas vasakult teisel pildil keskelt kõrgemal, paikneb kahel mäel, millest üks on umbes viie kilomeetri kõrgune. Io polaaralade mägesid, nagu Haemus Montes, ümbritsevad arvatavasti heleda vääveldioksiidi «härmatisega» kaetud kraavid ja need kaks mäge näivad olevat sarnased. Kolmanda mäe olemasolu ja kuju vajab veel kinnitamist juulis ja oktoobris toimuvatel täpsematel pildistamistel.

Iost tehtud uute piltide algne piksliskaala on 24–52 kilomeetrit piksli kohta ja teravust on pinnaelementide nähtavuse parandamiseks suurendatud viis korda.

Need teravaimad pildid IOst saadi Juno möödalennul 16. mail. Põrgulikult põlev planeet paistab eemalt vaadates rahulikult roosa Foto: NASA

Io on kõige vulkaanilisem taevakeha, mis päikesesüsteemis leitud, kuid on vaid veidi suurem kui täiesti rahulik Kuu. Io aktiivsuse põhjus on justkui pidevas «piinapingis» olek, kuna mitte ainult Päikesesüsteemi suurim planeet ei tõmba seda kaaslast pidevalt, vaid teisedki Jupiteri kaaslased, millest suurim mõjutaja on Päikesesüsteemi suurim kuu Ganymedes.

Tulemuseks on see, et Io on pidevalt venituse ja surve all, mis ongi seotud vulkaanide tekkega.

Io vulkaanilise tegevuse koondpildi loomiseks saadi andmed JIRAMi instrumendi abil. Need andmed on kogutud pildile NASA kosmoselaeva Juno pardalt 16. oktoobril 2021 toimunud kaugemal möödalennul Foto: NASA/JPL-Caltech/SwRI/ASI/INAF/JIRAM

Kuigi Juno loodi esialgu Jupiteri uurimiseks, on selle paljud pardaseadmed andnud lisaks hulgaliselt andmeid planeedi kuude kohta.

Koos nähtava valguse kaameraga JunoCam uurivad kosmoseaparaadi instrumendid JIRAM (Jovian InfraRed Auroral Mapper), SRU (Stellar Reference Unit) ja MWR (Microwave Radiometer) Io vulkaane erinevatel lainepikkustel ja seda, kuidas vulkaanipursked suhestuvad Jupiteri võimsa magnetosfääri ja virmalistega.

Just selline näebki välja põrgu kosmoses: Päikesesüsteemi kõige vulkaanilisemal taevakehal pole ilmselt eriti palju kohti, kus võiks end mugavalt tunda. Need liitvaated Io vulkaanilisest tegevusest pandi kokku NASA kosmoseaparaadi Juno 14. detsembril 2022 toimunud möödalennu ajal nähtava valguse ja infrapunakaamera andmete põhjal. 16. mail tehtud pildid lisavad aga teravust ja aitavad näha, mis on vahepeal rahutul taevakehal muutunud. Peagi saabuvad ka värsked infrapunakaamera andmed Foto: NASA/JPL-Caltech/SwRI/ASI/INAF/JIRAM

Järgmised möödalennud selle aasta juulis ja oktoobris toovad aga kosmoselaeva põlevale taevakehale veelgi lähemale ning detsembris ja järgmise aasta veebruaris lendab Juno selle pinnast mööda vaid 1500 kilomeetri kauguselt. Siis saab ilmselt juba väga selgeid pilte põrgulikest maastikest kõige vulkaanilisemal kuul.

Värskeimad toorpildid Iost ilmuvad siia: www.missionjuno.swri.edu.