:format(webp)/nginx/o/2023/05/19/15331810t1hafc7.jpg)
Andra Siibak ja Marleen Otsus Tartu Ülikoolist intervjueerisid Eesti ettevõtete töötajaid, kes on lasknud endale naha-aluse mikrokiibi paigaldada. Seda tehti küll tööandja initsiatiivil, kuid siiski vabatahtlikult ja kaasnevaid riske teadvustades. Tuli välja, et niisugusele otsusele jõutakse enamasti kolleegide ja juhtkonna julgustusel ning seda teevad valdavalt uuendusmeelse ja lojaalse kuvandiga organisatsiooniliikmed.
Mikrokiipide laiem kasutus sai alguse kari- ja koduloomade kiibistamisest, esimesed kiibid paigaldati juba üheksakümnendate lõpus. Töötajatele kiipide paigaldamine on uuem nähtus – seda tehti esimest korda 2005. aastal Ameerika Ühendriikides. Seda, miks töötajad soostuvad endale naha alla kiibi paigaldama, on võrdlemisi vähe uuritud.
/nginx/o/2023/05/19/15332027t1hf23a.jpg)
Üheks põhjalikumaks käsitluseks selles valdkonnas on Moa Peterseni 2019. aasta ilmunud raamat üha enam populaarsust koguvast töötajate kiibistamisest Rootsis. Selle teadmistelünga täitmiseks tegidki Andra Siibak ja Marleen Otsus 2019. aastal 14 intervjuud eestlasega kuuest erinevast ettevõttest, kes olid nõus endale kiibi panema.
Intervjuudest selgus, et mitmetel juhtudel saadi kiipide paigaldamiseks inspiratsiooni just Rootsist ja sealsest start-up’i keskusest Epicenter, kus on kiipe juba mitu aastat kasutatud. Eesti ettevõtete juhid said võimaluse kiibikasutust ise vaadelda ning see andis neile otsustamiseks vajalikku taustainfot. Uuringust tuli välja, et eesti töötajate jaoks andis kindlust kiibi kasuks otsustada enamasti kolleegide ja juhtkonnaliikmete eeskuju. Selgus, et kiibipaigaldusega seotud infot jagatigi meelsamini just sarnaste vaadete ja veendumustega ametikaaslastega.
Oli mitmeid vastajaid, kes vältisid kiibiteema tõstatamist pereliikmetega, eriti just vanematega – usuti, et just vanemate hinnangud kiipide kohta ei lange kokku vastajate vajaduste, väärtuste ja kogemustega.
Mikrokiibi kasuks otsustamist soosisid ka ka kõrge teadlikkus ja realistlikud ootused – kiibi paigaldanud töötajad olid kursis, kuidas kiip välja näeb, mismoodi toimub paigaldamine ning kuidas kiip toimib. Seda infot saadigi valdavalt kolleegidelt või juhtidelt, aga oli ka neid, kes erinevatest internetiallikatest mikrokiipide kohta infot juurde otsisid.
Kiibi paigaldanud eestlased kinnitasid, et nende otsus oli igati vabatahtlik ning mingisugust tööandja survet nad seejuures ei tunnetanud. Vabatahtlikkust kiibi paigaldamise otsuse tegemisel toetab ka tänane õigusruum – inimese enda kindla tahte ja nõusolekuta pole kiipide paigaldamine lubatud, nii Euroopa Liit kui ka mitmed Ameerika Ühendriikide osariigid on selle ka seaduslikult reguleerinud. Siiski tuleb vabatahtlikkusse suhtuda teatud ettevaatlikkusega – töötaja ja tööandja vahel on siiski alluvussuhe ning ei saa välistada, et töötajate otsust kiip paigaldada mõjutab soov oma töökohta säilitada või ülemusele meele järgi olla.
Need uuringus osalenud eestlased, kes olid otsustanud enda pöidla ja nimetissõrme vahele kiibi paigaldada lasta kasutasid seda valdavalt kontoriuste avamiseks, liftisõiduks, printeri ja kohvimasina käivitamiseks. Nahaaluse kiibiga töötajad tunnistasid, et need on küll üsna argised funktsioonid, aga teevad elu oluliselt mugavamaks. Kiibi kasutamine muutus kiiresti harjumuspäraseks ja automaatseks ning pole hirmu, et võtmed ning magnetkaardid kuhugi kaovad või maha ununevad. Kõik intervjueeritud kiibiomanikud olid seda meelt, et võimaluse korral kasutaksid nad kiipi rohkemate tegevuste jaoks ning seda ka eraviisiliselt.
Täiendavate kasutusvõimalustena pakuti välja kiibi ühendamist ID-kaardiga, samuti ühistranspordi- või pangakaardiga. Mõned töötajad avaldasid soovi, et kiip võiks koguda ja analüüsida ka nende terviseandmeid nagu veresuhkrunäitu ja unekvaliteeti.
Uuringute põhjal käivad kiibikasutusega kaasas ka mitmed riskid – peamiselt räägitakse töötajate privaatsuse vähenemisest ning sellest, et pidev jälgimine võib töötajates stressi ja töömoraali langust põhjustada.
Intervjueeritud Eesti töötajad oma privaatsuse riivamise pärast muret ei tundnud ega uskunud, et tööandja nende mikrokiibi kasutusest tekkivaid andmeid kurjasti kasutab. Nad ei näinud tööalases kiibikasutuses mingeid olulisi eetilisi või privaatsusega seotud probleeme, kuid nõustusid, et kiibi paigaldus peakski igal juhul olema igaühe vabatahtlik otsus ning tööandja siin kiipide suhtes skeptilisi töötajaid survestada ei tohiks. Andra Siibak ja Marleen Otsus soovitasidki oma töö kokkuvõttes lähemalt uurida ka mikrokiipidest keeldumise põhjuseid.