:format(webp)/nginx/o/2023/05/18/15330287t1hcf54.jpg)
Kooliajal kogetud sündmustel on inimese hilisemas elus suurem mõju, kui seda seni on arvatud, selgus Tartu Ülikooli teadustööst. Nii positiivsed kui negatiivsed kogemused mõjutavad meid täiskasvanueas päris palju, sealjuures on kooliajal negatiivselt kogetu olulise tähtsusega inimese otsustusvõimes.
Lapse ja täiskasvanu arusaamad maailmast erinevad märkimisväärselt. Seetõttu ei ole täiskasvanul võimalik lapsepõlve sündmusi uuesti lapsena kogeda, neid saab vaid meenutada ning tõlgendada läbi täiskasvanu silmade.
«Täiskasvanuna mäletatakse iseenda läbielatut või hoopis lugusid, mida sellest on räägitud. Ka kogu mälestus võib põhineda kellegi teise jutustusel,» ütles teadusuuringu üks autoritest Dagmar Kutsar ning lisas, et teisalt võivad inimesed lapsena kogetud sündmusi hilisemas eas ka ümber hinnata.
Teadlaste uuringus analüüsiti Tartu Ülikooli kursusel «Lapsed ja lapsepõlv» osalenud üliõpilaste negatiivsena ja positiivsena tundunud mälestuslugusid hariduse omandamisest, mis andis kinnituse, et kaasav ja turvaline koolikeskkond on ülimalt oluline. See annab edasiseks eluks vajaliku positiivse enesehinnangu, tekitab seotuse kooliga ning kui õpetajad on õpilaste suhtes toetavad, siis on paremad nii õpitulemused kui ka üldine heaolu.
«Kui noor inimene kogeb koolis kiusamist või tõrjumist, tuleb talle pakkuda tuge, mis aitaks tal selles olukorras toime tulla, et sellest ei jääks pikaajalist mõju.»
Positiivsetes mälestuslugudes välja toodu kattis põhiliselt akadeemilisi saavutusi, häid suhteid nii õpilaste ja õpetajatega kui ka kooliväliseid tegevusi.
«Õnnestumised andsid noortele enesekindluse, mis julgustas neid vastu võtma uusi väljakutseid ning looma suhteid teiste kaaslastega,» ütles Kutsar. Positiivsetest mälestuslugudest jäi kõlama eelkõige entusiasm, kaasõpilaste omavaheline toetus, julgus vastu võtta väljakutseid ning pingutamine nii paremate hinnete kui ka kooli lõpetamise nimel.
Üliõpilased tõid negatiivsetes meenutustes välja kiusamisi kaasõpilaste poolt, sotsiaalset isoleeritust ning keerulisi suhteid õpetajatega, mille tagajärjel ei tuntud ennast koolikeskkonnas enam hästi.
Negatiivsete kogemuste tagajärjel langesid nii enesehinnang kui ka hinded.
Uuringus osalejad märkisid, et ka negatiivsed kogemused aitasid neil edasi areneda. Näiteks tõid vastajad esile keeruliste olukordadega toimetulekut, suhtlemisoskust ja enesekindlust.
«Olenemata negatiivsetest kogemustest suutsid uuringus osalejad kooli lõpetada ning jätkasid õpinguid ka pärast keskkooli,» kommenteeris Kutsar.
Soo ja Kutsari uuringutulemused rõhutavad puudujääki Eesti haridussüsteemis. «Hariduses tuleb lisaks akadeemiliste teadmiste arendamisele seada fookusesse ka emotsionaalne ja sotsiaalne heaolu,» lisas Kutsar, «kui noor inimene kogeb koolis kiusamist või tõrjumist, tuleb talle pakkuda tuge, mis aitaks tal selles olukorras toime tulla, et sellest ei jääks pikaajalist mõju. Eesti inimarengu aruanne 2023 ütleb, et heaolu on suhetepõhine. Nii, nagu mujal, luuakse ka koolis heaolu ühiselt: üksteist väärtustades, arvestades ja mõista püüdes.»
Positiivsete ja negatiivsete seikade meenutamine näitas seda, et mõlemat sorti kogemused kooliajast on endiselt inimestega kaasas, mõjutamas nende igapäevaelu ja toimetulekut, mistõttu tuleks õpiedu kõrval oluliselt enam väärtustada ühiselt loodavat heaolu.
/nginx/o/2020/07/16/13214448t1h4dab.jpg)