Teadlased tegid kindlaks fossiilkütuste tootjate täpse panuse maastikupõlengute tekkimisse (1)
USA kliimateadlased hindasid esimesena maailmas, kui suures ulatuses vastutavad maailma suurimad fossiilkütuste tootjad maastikupõlengute tekkimise eest.
Teisipäeval teadusajakirjas Environmental Research Letters avaldatud artiklist selgub, et nn Suure 88 firmad (fossiilkütuste tootjad, kuhu kuuluvad ka ExxonMobil, BP, Chevron ja Shell) on süüdi enam kui kolmandiku maastikupõlengutes põlenud ala laastamise eest Põhja-Ameerika lääneosas viimase 40 aasta jooksul.
Uuringu juhtivautor Kristina Dahl ütles AFP-le, et maastikupõlengud on Lääne-USAs ja Edela-Kanadas aastakümnetega ulatuslikumaks läinud: põlengud on intensiivsemad, neid esineb pikema aja vältel ja nende alla jääb suuremaid alasid.
Seni on taastamistööd ja pingutusi ohupiirkondade kerksuse tugevdamiseks suuresti rahastatud maksudest. Teadlased soovisid aga ettevõtete vastutusele võtmiseks nende rolli täpselt välja selgitada.
Töörühm arvutas kliimamudeli abil välja, et nn Suure 88 ettevõtted on 20. sajandi algusest arvestatud globaalse keskmise temperatuuri tõusu panustanud 0,5 °C, st nende vastutusel on umbes pool kogu täheldatud temperatuuritõusust. Uuringus arvestati kogu fossiilkütuste elutsükliga, alates nende eraldamisest maapõuest kuni põletamiseni välja.
Selle põhjal selgitasid teadlased ka välja, kui palju olid ettevõtted Põhja-Ameerika läänepiirkonnas suurendanud nn aururõhu puudujääki (vapor pressure deficit, VPD) ehk sisuliselt õhu võimet taimedest ja mullast vett välja tõmmata. Kuna soojemasse õhku mahub rohkem veeauru, on soojema ilmaga ka nn atmosfääriline janu suurem. Mida suurem on VPD näitaja, seda põlenguohtlikum on piirkond. Hiljutistes uuringutes on tõestatud ka selle kuivusnäitaja suurenemise ja maastikupõlengutes kannatanud ala suuruse selget eksponentsiaalset seost.
Kõik need elemendid ühendanud, leidis Dahli uurimisrühm, et Suure 88 põhjustatud kasvuhoonegaaside emissioon kannab vastutust aastatel 1986–2021 piltlikult 37 protsendi maastikupõlengutes laastatud ala eest. See on kokku 8 miljonit hektarit – umbes sama suur kui Tšehhi. Samuti leiti uuringus, et samade ettevõtete emissioon põhjustas peaaegu poole täheldatud VPD tõusu eest alates 1901. aastast.
Siiski pole kõrge temperatuur ainus tegur, mis põlenguohtu suurendab. Maastikupõlengud on ökosüsteemide normaalne osa, kuid viimasel sajandil on põlengutega agressiivselt võideldud. Seetõttu on kogunenud rohkelt taimestikku ehk materjali, mis saab põleda. Tavapäraselt oleks see väiksemates korrapärastes tulekahjudes ära põlenud, sageli ka põlisrahvaste kontrolli all. Samuti on suurenenud juhuslike süttimiste arv, sest inimesed on elama ja tegutsema asunud põlenguohtlikesse piirkondadesse.
Uuring tugineb järjest täienevale kliimavastutusuuringute kogumile, kus arvutatakse, kui palju on fossiilkütuste põletamisest tekkinud kasvuhoonegaaside heide panustanud globaalse keskmise temperatuuri tõusu, aga näiteks veel merepinna tõusu ja ookeanide hapestumisse.
Dahli sõnul aitab niisugune teadustöö kogukondadel kaotatud maa ja vara eest kohtu kaudu hüvitisi nõuda. Samuti aitab see tema sõnul kliimaarutelu eemale viia individuaalse vastutuse narratiivist. «Seda on fossiilkütuste tööstus väga jõuliselt edendanud,» ütles ta.
«Üksikisikutena peamegi tegema parimaid võimalikke valikuid, aga peame ka tunnistama, et elame fossiilkütuste ettevõtete kujundatud reaalsuses ja meie valikud on selle tõttu piiratud.»
USA murelike teadlaste ühendus nõuab valitsuselt rahastust uuringutele, mille käigus oleks võimalik tuvastada nii endised kui ka praegused valeinfo kampaaniad, mille eesmärk on muuhulgas olnud fossiilkütuste ettevõtete endi kliimauuringute tulemustelt tähelepanu kõrvale juhtida.