/nginx/o/2023/05/04/15299363t1hbcea.jpg)
Ma arvan, et suudan lugeja kohe silmi pööritama panna: mul on vist aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Kujutan ette, et lugeja mõtleb midagi säärast: «Muidugi sul on aktiivsus- ja tähelepanuväire. Kui ekstsentriline, kui loominguline. Nüüd kao ja postita sellest sotsiaalmeediasse.» Mõistan, kui see nii ongi. Alates hetkest, kui ma esimest korda aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomitest 2000. aastate keskel lugesin ja kogesin teatavat «ahhaa-hetke», ei suuda ma enam kokku lugeda kordi, mitu korda olen end veennud et mul kas on või ei ole seda diagnoosi vaja, kirjutab New Scientisti kaasautor Caroline Williams.