Kas tunneli lõpus paistabki valgus? Teadlased uurivad bioloogilisi mehhanisme surmalähedaste kogemuste taga
3. mai 2023, 11:00
Surmalähedase kogemuse üle elanud inimesed mäletavad sageli, kuidas nad on justkui tunneli lõpus valgust näinud, oma keha kohal «hõljunud», kohtunud surnud lähedastega või näinud olulisi elusündmusi silme eest läbi vilksatamas.
Asjaolu, et neis erinevate kultuuritaustadega inimeste lugudes leidub nii palju kattuvaid elemente, on pannud teadlased pead murdma, kas selle taga võib olla mõni bioloogiline mehhanism. Kümne aasta eest näitasid Michigani ülikooli teadlased, et rottide ajus on vahetult enne nende surma näha elektrilise aktiivsuse puhangut. Siiski ei osata seda mehhanismi veel täpselt selgitada.
Esmaspäeval teadusajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences (PNAS) avaldatud artiklis kirjeldavad Michigani ülikooli teadlased aktiivsuse tõusu teadvusega seotud ajupiirkondades kahel sureval patsiendil. Kuigi uuring pole sugugi esimene omataoline, on see varasematest märksa üksikasjalikum.
Uurimisrühm analüüsis nelja patsiendi andmeid, kes olid südame seiskumise tõttu surnud ajal, mil muuhulgas jälgiti nende ajukoore elektrilist aktiivsust. Kõik neli patsienti olid koomasse langenud, ning neid elus hoidvad masinad lülitati välja hetkel, kui oli kindlaks tehtud, et meditsiin neid enam aidata ei saa.
Kuid kui hingamisaparaadid välja lülitati, tõusis kahe patsiendi – 24-aastase naise ja 77-aastase naise – südameaktiivsus ning teadlased täheldasid ka aju gammalainete puhanguid. Viimast seostatakse teadvusega. Varasemates uuringutes, sealhulgas 2022. aastal avaldatud silmapaistvas artiklis 87- aastase mehe kohta, kes kukkumise tagajärjel suri, on samuti gammalainete aktiveerumist märgatud.
Michigani ülikooli teadlased uurisid aga põhjalikumalt, millised ajupiirkonnad täpselt aktiveerusid, kusjuures aktiivsus tuvastati ajukoore tagumise osa nn tulipunktis, mis koosneb oimu-, kiiru- ja kuklasagarast, mida samuti teadvusega seostatakse. «Kui see ajupiirkond aktiveerub, tähendab see, et patsient kas näeb või kuuleb midagi või saab mingeid kehaväliseid aistinguid,» selgitas uuringu kaasautor Jimo Borjigin.
Autorite sõnul tegi analüüsi veel tugevamaks asjaolu, et aju- ja südameaktiivsust jälgiti patsientide elu viimastel tundidel sekundhaaval. Siiski pole selge, miks need nn peidetud teaduvuse (covert consciousness) võimalikud tunnused kahel patsiendil avalduda võisid, kui kahel teisel neid ei täheldatud. Brijigin oletab, et mingit rolli võis mängida nende varasem haiguslugu – nimelt olid mõlemad elu jooksul krampe kogenud, kuid seni pole leitud, et epilepsiaga inimestel surmalähedased kogemused tõenäolisemalt esineksid.
Autorid rõhutavad, et laiaulatuslikke järeldusi sellest uuringust teha ei maksa, sest see oli väga väikese valimiga. Lisaks pole võimalik kinnitada, et patsiendid tõesti midagi nägid, sest oma kogemust neil enam võimalik kirjeldada ei olnud.
Tulevikus loodab Brjigin andmeid koguda sadadelt inimestelt, mis võiks suurendada ka võimalust, et mõni ellujäänu ka ise kogetust rääkida saab. Üks võimalus seda teha oleks katsetes, kus simuleeritakse surmalähedasi kogemusi ning patsienti samal ajal laboritingimustes jälgitakse.