NEW SCIENTIST ⟩ Vahel teeb teraapia kasu asemel hoopis kahju

Psühholoogia on kõvasti edasi liikunud ajast, mil Sigmund Freud inimestel oma diivanile pikali heita palus; ka teraapiavõimaluste arv on kasvanud. Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels

Võite TikToki põlvkonna kohta öelda, mida heaks arvate, kuid nende pühendumust vaimse tervise probleemide lahendamisele ei saa alahinnata. Viimastel aastatel on nad pandeemia tuules psühhoteraapia kindlakäeliselt peavoolu toonud – alates TikToki terapeutidest, kes teevad lühikesi videoklippe absoluutselt kõigest, sh traumadest ja toimetulekust perfektsionismiga, kuni tehisintellekti vestlusrobotiteni. Paistab, et vaimse tervise parandamiseks pole kunagi olnud lihtsam nõu saada kui praegu.

Ka traditsioonilisemat sorti psühhoteraapia on kättesaadavamaks muutunud. Paljud terapeudid tegutsevad ka internetis ning platvormid, nagu BetterHelp, kus inimesed terapeutidega kokku viiakse, on samuti kasutajaid kogunud. Kõigi nende uute võimaluste valguses tundub vaid loomulik küsida, kas teraapiat peaksid tõesti kõik proovima.

Kuid kust üldse alustada? Valikute mitmekesisus mõjub pehmelt öeldes pimestavalt: vestlusteraapiad, kehapõhised lähenemised, mõnes teraapiavormis kasutatakse isegi fantaasiamänge, nagu Dungeons & Dragons. Pole lihtne välja mõelda, mille põhjal valikut langetada. Ja kas need üldse toimivad?

Veel hiljaaegu ei suutnud isegi teadus sellele küsimusele vastata. Inimesed ja nende probleemid on juba määratluse järgi väga individuaalsed, seega on sarnaste võrdlusaluste leidmine osutunud keeruliseks. Hinnanguliselt on olemas üle 500 teraapiavormi, millest paljud pole heakskiidu tihedast sõelast veel läbi tulnud, mistõttu on tulemuste seostamine konkreetsete ravimeetoditega olnud vaevaline.

Kuid asjad on muutuma hakanud. Viimastel aastatel on teadlased teinud jõupingutusi mõistmaks, mida teraapia ajuga teeb, ning uurinud, keda ja kuidas see aitab. Nad on leidnud, et mõnikord võib see kasu asemel hoopis kahju teha.