NEW SCIENTIST ⟩ Kas geeniteraapia saab inimese nooremaks teha?

Foto: Dmitriy Ganin, Pexels

Vananemise tagasikeeramine ehk inimese lootus end noorendada kütab kirgi alkeemikute ajast peale ja on nüüd juba lugematu hulga teadustööde suur siht. Kuid kas see on ka tegelikult võimalik ja mis on selle hind inimsoole?

Kas vananemist on võimalik tagasi pöörata? Aastal 2015 teatas Seattle'is asuv biotehnoloogiaettevõte BioViva, et süstis salajases kohas väljaspool USA-d kellelegi eksperimentaalset vananemisvastast geeniteraapiat. Hiljem teatati, et katse oli edukas ja muutused inimese valgelibledes olid samaväärsed aja tagasipööramisega 20 aasta võrra. 

«Kui see on tõsi, on sellel revolutsiooniline, maailma muutev potentsiaal,» ütleb ajakirjanik Frank Swain, New Scientisti endine töötaja, uues taskuhäälingusaates nimega Buying Time, mida ta juhib. Kuid BioViva väited jätsid palju ruumi kujutlusvõimele, alates patsiendi identiteedist kuni manustatud annuseni, mis sundis Swaini neid väiteid kuueosalise seeria raames uurima.

Geeniteraapiad ise – tehnikad, mis ravivad haigusseisundit inimese geene muutes – on alles lapsekingades ja vaid vähesed neist on heaks kiidetud teatud tüüpi vähi ja haruldaste haiguste ravimiseks. Lisaks oli BioViva katse vastuoluline, kuna ettevõte ei teinud eelkliinilist tööd, mis on vajalik selleks, et inimestega tehtavad katsed USA-s loa saaks.

Ettevõtte tegevjuht Elizabeth Parrish näeb aga välja enesekindel ja isikupärane. Ta värbas ka muljetavaldava teaduslike nõustajate meeskonna, sealhulgas George Churchi, Harvardi ülikoolis töötava geneetika teerajaja ja Bill Andrewsi, molekulaarbioloogi, kelle karjäär on keskendunud vananemisevastase ravi leidmisele. «Kuna uuel tehnoloogial on nii palju potentsiaali, olen sunnitud seda hoolikalt uurima,» ütleb Swain.

BioViva tegevjuhi Elizabeth Parrishi arvates on vananemine haigus, mis on maailmas tapja number üks.

Sarja alguses paljastab Buying Time, kes oli ravi salapärane saaja ja kus toimus katse, millest avalikkus on teadlik alates 2015. aastast. Kuid see on alles algus ja paljastada on veel muid olulisi üksikasju. Swain kohtus ka BioViva kasutatud duaalse geeniteraapia looja teadlase Andrewsiga, kes väidab, et ta poleks seda ise kunagi inimesele andnud. Swain rääkis kaks korda ka Parrishiga ja avastas meditsiiniturismifirma, millega BioViva näib olevat tihe koostöö ja mis küsis kõrget hinda tõestamata ravi eest. Taskuhääling on täis põnevust, kuna iga episood tekitab ettevõtte tegevuse kohta uusi küsimusi.

Vastuseid otsides püüab Swain paljastada Parrishi motiive. Ta ütleb näiteks, et püüab päästa elusid: tema arvates on vananemine haigus, mis on planeedil tapja number üks. Kuigi me elame praegu tavaliselt kauem kui varem – osaliselt tänu parematele meditsiinilistele sekkumistele –, tähendab see ka seda, et meil on suurem tõenäosus haigestuda vanusega seotud haigustesse, nagu Alzheimeri tõbi ja vähk, mis võivad viia aeglase surmani. «Seda peetakse normaalseks,» ütleb Parrish. «Tegelikult on normaalne, et teadus saab neist asjadest jagu.»

Näib, et Parrishi missioon on vananemist ravida, kuid tema kvalifikatsioon ei võimalda teda tavapärastest arusaamast lähtudes selle rolli jaoks sobivaks pidada: ta pole ei arst ega teadlane. BioViva haakub siiski tavauuringute suunaga, viidates näiteks podcastis esinenud Madriidi riikliku vähiuuringute keskuse direktori María Blasco tööle.

Ravides hiiri geeniteraapiaga, mis sarnaneb BioViva poolt kasutatava geeniteraapiaga, suutis Blasco ja tema meeskond näriliste vanusega seotud haigusi edasi lükata ja pikendada nende eluiga. Nagu Parrish, tegeleb ka Blasco vananemisega, kuna see on seotud nende haigustega. Erinevus seisneb aga selles, et Blasco meeskond ei hiili kõrvale aktsepteeritud protseduuridest. «Ma arvan, et eeskirjad on olulised,» ütleb Blasco. «Esiteks on see viis näidata, et miski töötab päriselt ega ole lihtsalt platseeboefekt, ja teiseks olla kindel, et see pole mürgine.»

Saates kajastatud vananemisvastaste uuringute uued arengud on põnevad ja neile oleks vaja pühendada rohkem eetriaega. Swain puudutab ka praktilisi, eetilisi ja filosoofilisi küsimusi, mis tulevad mängu meie tervena elatud eluaastate pikendamisel. Kas selline ettevõtmine devalveerib puuetega või krooniliste haigustega inimeste elu? Ja mis saab elanikkonnast, kui saame kõik noorendada? Võib-olla peame kõigepealt natuke vanemaks ja targemaks saama.

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkinud Aleksander Laane.