Populism kui vastuhakk 21. sajandi modernsusele: uustraditsionalism ja uusfeodalism

Donald Trumpi (pildil) puhul avaldubki klassikaline populism kirjeldatud poliitilise võitluse väljakuulutamises «süvariigi», peavoolumeediakanalite või muude «rahvavaenlaste» vastu. Foto: Carlos Barria

Hiljutise teadustöö tulemused hoiatavad illiberalismi leviku eest, mis võib õõnestada demokraatiat kogu maailmas, kirjutab Tartu Ülikooli politoloogia külalisprofessor Vello Pettai ajakirjas Universitas Tartuensis. 

Nüüdisaegse läänemaailma poliitikat iseloomustavad paljuski ärevus ja polariseeritus, mis on esile kerkinud seoses populismi tõusuga viimase 10–15 aasta jooksul. Tänapäeva populismilaine algusena määratletakse tihtipeale 2008.–2009. aasta finantskriisi, ent sõna populism on teatavasti avara tähendusega ja osa teadlaste arvates ulatub see nähtus koguni 19. sajandi lõppu. Ameerika Ühendriikides tekkisid toona esimesed liikumised ning parteid, mis võitlesid maa- ja lihtrahva nimel üha domineerivamate monopoolsete ettevõtete ja kontsernide vastu.

Tähelepanuväärsed olid nood liikumised just seepärast, et nende liidrid rõhutasid oma retoorikas püüdlust murda valitseva eliidi võim ühiskonnas ja muuta poliitika tõeliselt rahvakeskseks. Kujunes välja üks populismi tundemärke: kasutatakse poliitilist retoorikat, mis kujutab poliitika põhiolemust võitlusena võõrdunud ja korrumpeerunud eliidi vastu ning uue, rahvakeskse poliitika eest.

On märkimisväärne, et selline lähenemine poliitikale ei defineeri ennast tavapäraste sotsiaalmajanduslike parameetrite järgi (nagu suhtumine maksumääradesse või riiklikku sekkumisse majandusellu), vaid peab oma peaeesmärgiks poliitika teisenemist ideoloogiaväliselt, «rahva nimel».

Just selliseid üleskutseid on kasutanud Donald Trump, Viktor Orbán ja näiteks ka Mart Helme. Nende puhul avaldubki klassikaline populism kirjeldatud poliitilise võitluse väljakuulutamises «süvariigi», peavoolumeediakanalite või muude «rahvavaenlaste» vastu.

Sageli nimetatakse sellist populismi versiooni performatiivseks, rõhutades tõika, et poliitikud kasutavad eliidivastast ja rahvast ülendavat retoorikat eeskätt kommunikatsioonistiilina või valijate üleskütmise vahendina. Kuna selle mudeli kohaselt puudub populismil sügavam ideoloogiline sisu, ei pruugi see poliitilise süsteemi jaoks eriti tähenduslikuks kujuneda. Tegemist on justkui suure mulliga.

Tõsi, retooriline populism ei soodusta kindlasti head valitsemist, kuna tühjad lubadused ammendavad ennast ükskord igal juhul. Aga see ei pruugi kohe demokraatlikku süsteemi ennast õõnestada, kuna pelgalt performatiivselt toimides ei pruugi populismil olla kaugemaid poliitilisi eesmärke ega perspektiivi.

Populismi anatoomia

Sestap on tänapäeva populismi uurimisel uudne tähelepanek, et populismi ideoloogia on muutunud: on hakatud teed rajama põhjalikumatele poliitilistele muutustele. Iseäranis tähendusrikas on nüüdisaja populistlike liikumiste püüe pakkuda välja põhjapanevalt alternatiivne poliitiline süsteem, mis ei tugine mitte ainult ühiskondlikult konservatiivsetele väärtustele, vaid ka süsteemselt sõnastatud korrale, mis vastandub liberaalsele poliitikale.

Sageli on seda suunda käsitletud kui illiberalismi, poliitilist süsteemi, mis vastandab end peaasjalikult kahele liberalismi põhimõttele: sallivusele ja õigusriiklusele.

Sallivuse printsiibi eitamine väljendub etniliste, sooliste, seksuaalsete jt vähemuste õiguste alatähtsustamises või koguni eiramises. Siia kuulub ühest küljest äärmine immigratsioonivastasus (kuni väideteni, et immigratsioon ja multikultuursus on mõeldud läänemaailma valgenahalise rahvastiku ja nende kultuuri ühtesulatamiseks muu maailma rassidega). LGBTQ-liikumises nähakse eksistentsiaalset ohtu traditsioonilise heteroseksuaalse peremudeli säilimisele, mistõttu ka selle puhul taotletakse liberaalsuse kitsendamist.

Õigusriikluse vaidlustamine hõlmab lisaks «süvariigi»-taoliste väljamõeldiste retoorilisele kasutamisele ka konkreetsete põhiseaduslike tasakaaluinstitutsioonide (kohtute, ombudsmanide, riigikontrolöride) võimu vähendamist. Eesmärk on lüüa liberaalne demokraatlik süsteem tasakaalust välja, võim aga anda suuremas osas «õige», rahva nimel valitseva populistliku erakonna kätte. Selleni jõudmiseks on mitu viisi: «ebasobilike» kohtunike kõrvaldamine kohtusüsteemi ümberkorraldamise abil, valimiskonkurentsi piiramine valimisseaduste muutmise kaudu, sõnavabaduse kitsendamine kriitiliste meediaettevõtete sulgemise või äraostmise teel.

Kõige enam on kirjeldatud tendents avaldunud Kesk- ja Ida-Euroopas. Liberaalse demokraatia allakäik Ungaris, Poolas või Serbias ei ole enam kellegi jaoks uudis. Kui varem kiputi Viktor Orbáni, Jarosław Kaczyński või Aleksandar Vučići populistliku retoorika üle naerma, siis pikapeale on aru saadud, et selle taga seisab järjest sügavam, ka rahvusvaheliselt koordineeritud taotlus luua liberaalsele demokraatiale alternatiiv.

Populistlikud liidrid suudavad esmalt paljulubavate loosungite toel teatud valijarühmad kaasa haarata, seejärel, olles võimule tulnud, kasutavad nad nii poliitilisi kui ka majanduslikke hoobasid oma positsiooni tugevdamiseks, et siis asuda uut illiberaalset süsteemi üles ehitama ja oma visiooni ellu viima. See ongi see, mis on liikumise liidrite silmis vastuhakk 21. sajandi modernsusele. See on vastuseis, aga ka vastus liberalismi ülekaalule globaliseerunud maailmas.

Pööre illiberalismi poole

Just sellist populismi pööret illiberalismi kui ideoloogia poole uurisid Tartu, Budapesti, Krakówi, Praha, Belgradi ja Londoni ülikooli teadlased Euroopa Liidu rahastatud teadusprojektis POPREBEL.

Tartu teadlased Vello Pettai ja Maili Vilson asusid eest vedama tulevikustsenaariumide koostamist, vaadeldes Kesk- ja Ida-Euroopa populismi võimalikke arengusuundi aastani 2030.

Et POPREBELi projekt oli esialgu kavandatud aastatesse 2019–2021, ei saa mainimata jätta koroonapandeemia mõju. Paljud välitööd, mida iseäranis kultuuriteadlased 2020. aastal ette võtta tahtsid, osutusid pandeemiaaegsete liikumispiirangute tõttu võimatuks. Löögi alla sattusid ka veebivestlused fookusrühmadega: sageli pidasid osalejad muid muresid tähtsamaks kui populismiga seotud teemade üle arutlemist.

Pandeemia puhkedes muutusid esimesena valminud tulevikustsenaariumid üleöö tarbetuks. 2021. aasta keskel hakkasime koostama uusi stsenaariume, aga ka need sattusid kalevi alla, kui 2022. aasta veebruaris tungis Venemaa Ukrainasse ja maailmas tekkis täiesti uus geopoliitiline olukord.

Neid heitlusi arvestades võib heaks tulemuseks pidada seda, et 2022. aasta detsembris peeti Varssavis kolmanda stsenaariumide seeria põhjal hulk vestlusi Poola kodanikuühiskonna aktivistide ja ajakirjanikega. Sedasi sai osaliselt täidetud ka eesmärk tugevdada teadlaste ja ühiskonnarühmade vahelist diskussiooni.

Projekti tulemusel said selgemini ja võrdlevalt esitatud praegusaja illiberaalse populismi erinevad ilmingud majanduses, poliitikas, kultuuris ja ühiskondlikes suhetes. Analüüsis osutusid tähtsaks kaks uudset mõistet: uustraditsionalism ja uusfeodalism. Termini uustraditsionalism abil kirjeldatakse juba ülalmainitud konservatiivsete ühiskondlike väärtuste propageerimist, terminiga uusfeodalism aga oligarhiliste äri- ja majandussuhete edendamist populistlike režiimide tugevnedes.

Mõistagi ei tundu majanduse ülevõtmine esmapilgul illiberalismi kui uue poliitilise süsteemi loomise osana, ent sedalaadi sidemetelt saadud renti (majanduslikku kasu) on võimalik omakorda kasutada sotsiaalpoliitiliste toetuste väljamaksmiseks valijatele, ning nõnda ongi ring sulgunud.

EKRE hiljutisele valimiskaotusele mõeldes võib öelda, et populism on oma tõmbejõudu mõnevõrra kaotanud, kuid õhku jääb küsimus, kas illiberalism on tulnud, et juurduda meie ühiskonnas püsivama süsteemse alternatiivjõuna ja põhjustada veel pikemat aega teatud polariseerumist.

POPREBELi projekti uuringud näitasid, et illiberaalsel populismil on meie ühiskondlik-poliitilisel maastikul juba kindel koht. Ka siis, kui see ehk Eestis praegu nii tugev ei ole, tähendab selle avaldumine mujal Euroopa Liidus või teistes lääneriikides, et meie integratsiooniküsimustes tuleb sellega arvestada. Seda on näha ka näiteks Ungari venitamises Soome ja Rootsi NATO-liikmesuse heakskiitmisel.

Populism ei ole nüüdisajal enam vaid see, et poliitikud annavad ebarealistlikke valimislubadusi või keeravad retooriliselt vindi üle. Populism kaldub illiberalismi poole, mis sobilike tingimuste või kokkulangevuste puhul võib viia kogu demokraatia õõnestamiseni nii postkommunistlikes maades kui ka mujal maailmas.

POPREBEL. Populismi vastuhakk modernsusele 21. sajandi Ida-Euroopas: uustraditsionalism ja uusfeodalism

• Juhtpartner Londoni Ülikooli Kolledž, partnerid Tartu Ülikool, Budapesti Corvinuse Ülikool, Praha Karli Ülikool, Jagelloonide Ülikool Krakówis, Belgradi Ülikool, Edgeryders
• Kestus 2019–2022
• Täitjad Tartu Ülikoolist: Vello Pettai, Maili Vilson, Piret Ehin, Liisa Talving, Andrey Makarychev, Vassilis Petsinis, Louis Wierenga
• Kogu eelarve 3 miljonit eurot
• Tartu Ülikooli töörühma eelarve 320 000 eurot
• Tartu Ülikooli töörühma olulisemad publikatsioonid:

Ehin, P., Talving, L. (2020). Second-order effects or ideational rifts? Explaining outcomes of European elections in an era of populist politics. – Italian Political Science Review / Rivista Italiana Di Scienza Politica, 1–18; DOI: 10.1017/ipo.2020.27.

Ehin, P., Talving, L. (2021). Still second-order? European elections in the era of populism, extremism, and euroskepticism. – Politics; DOI: 10.1177/0263395720986026.

Makarychev, A., Crothers, L. (2020). Assessing Populism at Europe’s Margins: Pervasive, Performative, Persistent. – Populism; DOI: https://doi.org/10.1163/25888072-02021044 

Pettai, V. (2020). Foresight scenarios on populism: Imagining Central and Eastern European politics in 2030. – POPREBEL Working Paper.