VIDEO Tallinna põhikooliõpilased lahendavad mängleva kergusega energeetikaprobleeme

Copy
Õpetaja Lauri Vilibert (paremal) ütleb, et hea juhendaja peab oskama eelkõige õigeid küsimusi küsida. Kõik muu on laste endi kätes
Õpetaja Lauri Vilibert (paremal) ütleb, et hea juhendaja peab oskama eelkõige õigeid küsimusi küsida. Kõik muu on laste endi kätes Foto: Madis Veltman

Tallinna Kristiine gümnaasiumi keldrikorrusel käib kärme ehitustöö – aega on veel viimased nädalad, enne kui põhikooli robootikaringi õpilased pakivad kohvrid legosid täis ning lendavad Marokosse Eestit esindama. Meeskond Öökullid on järjekordselt võidukalt väljunud Eesti Lego League Challenge’i kohalikult robootikavõistluselt ning näitab Postimehele lähemalt, kuidas rahvusvaheliseks mõõduvõtmiseks valmistumine käib.

Robootikaringi üheksa poissi ja kolm tüdrukut on lagedale tulnud ideega, mis tundub niivõrd elementaarne ja samas geniaalne, et võtab kukalt kratsima, miks kõik seda juba ei kasuta. Nimelt nägid põhikoolilapsed, et jõusaalides tekib tohutult energiat, mis lastakse lihtsalt raisku – energiakriisis maailmas lausa häbiväärne. Nad mõtlesid välja lahenduse, panid selle legodest kokku ning paistab, et ka jõusaalid mõlgutavad mõtteid, kuidas neist eeskuju võtta. See ja hulk keerukat programmeerimis- ja konstrueerimistööd kroonisid nad taas Eesti Lego League Challenge'i meistriteks.

Kooli saabudes viib Kristiine gümnaasiumi tööõpetuse õpetaja ja robootikaringi juhendaja Lauri Vilibert meid esmajoones raamatukokku, kus laiub hingetuksvõttev kollendav karikarivi. Mitu karikat nad oma meeskonnaga Lego võistlustelt saanud on, pole Vilibert kokku lugenud ja õigupoolest olekski see ülesanne üsna raske. «Igal hooajal on suhteliselt tugev tulemus saadud,» ütleb ta. 12 tegutsemisaasta jooksul on nad Eesti võistluse kinni pannud neli korda ja koduriiki välismaal esindamas käinud viies riigis, sealhulgas Austraalias. Tänavune võit lennutab nad Marokosse võistlema lastega 50 eri riigist.

Nii lastest kui ka õpetajast õhkub tõelist pühendumust. Koolimaja keldrikorruse klassiruum, kus koos käiakse, on neile justkui teine kodu. «Mõnikord talvel sõidan kella kaheksa ajal õhtul koolimajast mööda ja oma peas juba kurjustan, et poisid on jälle tule põlema jätnud, aga kui vaatama lähen, siis selgub, et käib vilgas töö: üks istub nurgas ja programmeerib, teine sööb diivanil nuudleid,» kirjeldab Vilibert. Ettevõtlikkust lastel jagub, lisaks põhjalikule konstrueerimis- ja programmeerimistööle organiseerisid nad õpetaja üllatuseks pikkadeks õhtuteks klassi ka veekannu ja külmkapi, kus enesestmõistetavalt ilutseb legodest tehtud riiul.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles