/nginx/o/2022/02/04/14345359t1hd0f7.jpg)
/nginx/o/2021/01/08/13567229t1h9f7f.jpg)
/nginx/o/2023/04/27/15285121t1h1445.jpg)
Tallinna Kristiine gümnaasiumi keldrikorrusel käib kärme ehitustöö – aega on veel viimased nädalad, enne kui põhikooli robootikaringi õpilased pakivad kohvrid legosid täis ning lendavad Marokosse Eestit esindama. Meeskond Öökullid on järjekordselt võidukalt väljunud Eesti Lego League Challenge’i kohalikult robootikavõistluselt ning näitab Postimehele lähemalt, kuidas rahvusvaheliseks mõõduvõtmiseks valmistumine käib.
Robootikaringi üheksa poissi ja kolm tüdrukut on lagedale tulnud ideega, mis tundub niivõrd elementaarne ja samas geniaalne, et võtab kukalt kratsima, miks kõik seda juba ei kasuta. Nimelt nägid põhikoolilapsed, et jõusaalides tekib tohutult energiat, mis lastakse lihtsalt raisku – energiakriisis maailmas lausa häbiväärne. Nad mõtlesid välja lahenduse, panid selle legodest kokku ning paistab, et ka jõusaalid mõlgutavad mõtteid, kuidas neist eeskuju võtta. See ja hulk keerukat programmeerimis- ja konstrueerimistööd kroonisid nad taas Eesti Lego League Challenge'i meistriteks.
Kooli saabudes viib Kristiine gümnaasiumi tööõpetuse õpetaja ja robootikaringi juhendaja Lauri Vilibert meid esmajoones raamatukokku, kus laiub hingetuksvõttev kollendav karikarivi. Mitu karikat nad oma meeskonnaga Lego võistlustelt saanud on, pole Vilibert kokku lugenud ja õigupoolest olekski see ülesanne üsna raske. «Igal hooajal on suhteliselt tugev tulemus saadud,» ütleb ta. 12 tegutsemisaasta jooksul on nad Eesti võistluse kinni pannud neli korda ja koduriiki välismaal esindamas käinud viies riigis, sealhulgas Austraalias. Tänavune võit lennutab nad Marokosse võistlema lastega 50 eri riigist.
Nii lastest kui ka õpetajast õhkub tõelist pühendumust. Koolimaja keldrikorruse klassiruum, kus koos käiakse, on neile justkui teine kodu. «Mõnikord talvel sõidan kella kaheksa ajal õhtul koolimajast mööda ja oma peas juba kurjustan, et poisid on jälle tule põlema jätnud, aga kui vaatama lähen, siis selgub, et käib vilgas töö: üks istub nurgas ja programmeerib, teine sööb diivanil nuudleid,» kirjeldab Vilibert. Ettevõtlikkust lastel jagub, lisaks põhjalikule konstrueerimis- ja programmeerimistööle organiseerisid nad õpetaja üllatuseks pikkadeks õhtuteks klassi ka veekannu ja külmkapi, kus enesestmõistetavalt ilutseb legodest tehtud riiul.
/nginx/o/2023/04/28/15286694t1ha3d1.jpg)
Kuigi koolivaheaeg, on maast laeni legodega täidetud robootikaringi tuba tulvil sagimist, sest juba napilt kuu pärast tulebki sammud Marokosse Eestit esindama seada. Põhikooli poisid ja tüdrukud – noorim neist 11- ja vanim 17-aastane – valmistavad ette tutvustavaid flaiereid võistlusel jagamiseks, lihvivad robotisõitu ega kohku ära ka kohtumisest ajakirjanikega.
Juhendajast juba targemad
Robootikaringi poisid Marek, Sten ja Sander demonstreerivad õhinal võistlusväljakut. See on kõigil osalejatel sama, ette on antud ka kindlad ülesanded, mida selle peal kahe ja poole minutiga lahendada tuleb, kuid kuidas seda teha otsustatakse, on osalejate endi kätes. «Meil on järjekord juba paigas ja teame, kuidas kõige kiiremini asjad tehtud saaks, praegu kontrollime, kas kõik sõidud töötavad nii, nagu peab,» räägib Sten.
Ehkki hommikul oli selgunud, et terve hooaja oldi harjutanud vale autoga, leiti kiire lahendus ja sõit läheb libedalt. «Praegu ütleks, et alati saab paremini,» jäävad Sten ja Marek tagasihoidlikuks, kogenum Sander lisab aga, et õnneks ei tulnud selline katapultsüsteem, et mudelid lendavad ühest toa otsast teise laiali. Kuuldavasti on sedagi ette tulnud.
«Nad on juba nii vilunud, et siin on sekundite mäng. Vanasti käis aja paika saamine 10 sekundi kaupa, nüüd käib jutt vaid mõnest üksikust,» ütleb Vilibert ja lisab, et lapsed saavadki suuresti ise hakkama. «Kui midagi valesti läheb, meeldib neile muidugi öelda, et laud pole loodis,» naerab ta.
Paistab, et meeskonna edu võti peitub pikas traditsioonis ning sõbralikus ja toetavas koostegutsemises: koolis nii vara veel programmeerimist ei õpetata, vajalikud oskused saavad lapsed selgeks robootikaringi vanematelt kaladelt katsetamise käigus. «See on väga lihtne, meist väiksemad saavad ka sellega hakkama,» ütleb Sten ja näitab, kuidas Spike’is – graafilises plokkprogrammeerimissüsteemis – toimetamine käib.
Vilibert tunnistab, et programmeerida oskavad poisid kohati juba pareminigi kui ta ise. «Ütlen ausalt, et ühel päeval jõudsid nad must ette. Aga juhendaja asi ongi eelkõige õigeid küsimusi küsida,» ütleb ta. Tundub, et tagasihoidlikkusest hoolimata on Vilibert tõeliselt meisterlik küsija, sest 2019. aastal sai ta Türgi rahvusvahelisel võistlusel parima juhendaja auhinna, ka kolleegide ja õpilaste seas hinnatakse teda kõrgelt, tiitleid lemmikõpetajast kooli mainekujundajani jagub tal läbi aastate. «Olen lastele vahel öelnud küll, et lähen varsti pensionile, aga nad vaidlevad muidugi vastu. Ma arvan, et kui nad ehitavad niisuguse roboti, et panevad selle nupust käima ja lähevad ise kohvile, nii et enam töölaua peale vaatama ei pea, siis ongi minu töö tehtud,» ütleb Vilibert.
Lauri Vilibert
/nginx/o/2023/04/28/15286695t1h2279.jpg)
- Tallinna Kristiine gümnaasiumi (TKG) tööõpetuse õpetaja ja robootikaringi juhendaja
- Aasta põhikooli aineõpetaja 2017
- TKG lemmikõpetaja 2010 ja 2011, mitmekordne toetav kolleeg ja mainekujundaja
- First Lego League Challenge'i parim juhendaja Türgis 2019
Kasulikke ideid tuleb varrukast
Võistluslaual sõitvate robotitega asi muidugi ei piirdu. Igal aastal on võistlusel ka oma teema, mille järgi tuleb tehnoloogia abil ära lahendada mõni probleem. Tänavu tegeldakse energeetikaga ning Öökullid on otsustanud appi tõtata jõusaalidele. «Mõni meist käib päris tihti jõusaalis ja mõtlesimegi, et seal tekib nii palju energiat, mida kusagil ära ei kasutata,» räägib Marek. Meeskond tegi valmis prototüübi, millega saab jõusaalimasinatel tekkivat mehaanilist energiat elektrienergiaks muundada, nimeks TEEMS ehk Treenimise Energiat Elektrienergiaks Muundav Süsteem.
«Meie prototüüp töötab mitteelektrilise treeninguseadmega – inimene kõnnib seal peal, pöördepunktis on generaator, mis on akuga ühendatud, ja kui natuke aega liikuda, läheb kõrval tuli põlema,» seletavad poisid. «Sellist lahendust saaks tegelikult paljude masinate peal kasutada, pöördepunktiga masinatel on see lihtsam, trossidega raskem,» lisab Sander. Ideaalis võiks tekkiva energia suunata näiteks jõusaalide ekraanide toiteks või nagu ütleb nende slogan «TEEMSiga vormides ja treenides keha saate pärast ühe tasuta saunaskäigu teha!».
Nad on välja arvutanud, et kui inimene väntab tund aega rattatrenažööril väljundvõimsusega 300 vatti, siis genereeritakse kilovatt-tunni jagu energiat kolme tunniga, nädalas saaks nii kokku 34,6 kWh energiat. See on aga vaid ühe masina kohta – kui nende lahendus oleks küljes igal saali masinal, saaks sauna soojaks küll.
/nginx/o/2023/04/28/15286697t1hf51d.jpg)
Ka Gym! Eesti tegevjuhi Ats Lahi hinnangul on see realistlik idee. «Praegu toidab Gym! jõusaalides mitu kardioseadet oma energiavajadust (ekraane) treeningu jooksul toodetava energia pealt. Samamoodi võib toodetud energia juhtida ka seadmest välja mingil muul otstarbel. Elektrit tootvaid kardioseadmeid kasutatakse päris mitmes jõusaalis üle maailma ning usun, et praeguse kliimapoliitika taustal see trend pigem kasvab,» selgitab Lahi.
Siiski kahtleb ta mõneti selle majanduslikus otstarbekuses, sest seadme ja automaatika ostuhind ning hooldus ületaksid toodetud energiast tuleneva kasu, kuid möönab, et kõike ei saagi Exceli tabeli põhjal mõõta ning tõhusal energiakasutusel on ka moraalne väärtus. Lahi kinnitab, et nad on oma jõusaalide ketis niisuguse lahenduse katsetamisest väga huvitatud ning kui kõik osutub ohutuks, siis ollakse igati valmis see ka laialdaselt kasutusele võtma.
Väikestel innovaatoritel häid ideid jagub, ühel varasemal aastal võeti ette tänavaaukude parandamise probleemi lahendamine. «Meie idee ARTSAS ehk Anduritega Reaalajas Teede Seisukorda Analüüsiv Süsteem hõlmas autode vedrustuse külge paigaldatavat andurit, mis mõõdab, kui palju allaliikumist teedel sõites toimub. Kui esineb mingi suurem anomaalia, saadetaks teade keskserverisse, kus tekiks aukude kaart,» kirjeldab Sander. Selle ideega said nad õpilasleiutajate konkursil kolmanda koha.
Traditsioon on tugev
Targad pead pole muidugi ainus, mis seda seltskonda aastate jooksul on ühendanud: robootikaringi satutakse tihti õdede-vendade või vanemate koolikaaslaste eeskujul ning nii liiguvad edasi ka traditsioonid, mis aitavad kambavaimu üleval hoida ja tekitavad võistlustel melu. Öökullid on oma tibutantsuga, mida nad lahkesti ka Postimehele demonstreerisid, juba rahvusvahelist tuntust kogunud, samuti on nad õppinud selgeks pillipuhumise.
Juhendaja elu on selle juures muidugi kõike muud kui roosiline. Reis kaugele maale tähendab lõppematut asjaajamist, lennupiletite rägastikus navigeerimist ning nagu Vilibert ütleb, pole nii noorte kasvandikega reisimisel ka küsimus, kas midagi juhtub, vaid millal juhtub. «Valutavad sõrmed, igemepõletikud ja muu säärane on paratamatus,» sõnab Vilibert. Kui entusiasmi ka jagub, siis rahaga on teised lood. Võistlusele minek on alati kulukas, mistõttu on Öökullid äärmiselt tänulikud oma tänavustele toetajatele: koolile, Auto 100 Tallinn ASile, Eesti Teadushuvihariduse Liidule ja MTÜ-le Robootika. Raha siiski veel päris koos ei ole ning robootikaring ootab avasüli inimesi ja ettevõtteid, kes noorte tehnoloogiaharidusse panustada sooviksid.
Lego League Challenge
/nginx/o/2023/04/28/15286706t1ha643.jpg)
- FIRST LEGO League koondab enda alla kolm eri keerukuse ja vanuseastmega programmi, kaasatud on 3- kuni 16-aastased lapsed.
- Vanimas vanusegrupis osalevad meeskonnad iga-aastsel turniiril, mis koosneb robotivõistlusest ja temaatilisest projektist.
- Robotivõistluse eesmärk on lahendada 2,5 minuti jooksul ülesandeid ja koguda võimalikult palju punkte.
- Projekti käigus uurivad meeskonnad kindlat reaalelulist probleemi, mida teadlased ja insenerid lahendada üritavad.
- Lisaks hinnatakse laste meeskonnatööoskusi ja kambavaimu.