«Abielunaiste kodakondsus käib nende meeste järele» ehk näiteid naiste kodakondsusõiguse kohta äsja iseseisvunud Eestis
20. sajandi alguses oli Euroopas üldlevinud põhimõte, mille järgi said naised abiellumisel mehe kodakondsuse. Sama põhimõtet järgisid Eesti Vabariigi esimesed kodakondsusseadused. Praktilises elus tõi selline korraldus aga kaasa mitmeid probleeme, eriti omariikluse algusaastatel, kui Eesti kodanikkonda alles hakati määratlema.
Kui Eesti Vabariik 1918. aasta 24. veebruaril iseseisvaks kuulutati, jäi noore riigi kodanikkond esmalt määratlemata. Selleks ei olnud lihtsalt aega: algas Saksa okupatsioon. Uus võimalus oma riigi asjade üle otsustada tuli 1918. aasta sügistalvel, vahetult enne Vabadussõja puhkemist. 26. novembril võttis maanõukogu vastu määruse «Eesti demokraatlise Vabariigi kodakondsuse kohta», mille järgi tunnistati Eesti kodanikeks usust ja rahvusest hoolimata kõik need eestimaalased, kes vastasid kolmele tingimusele: elasid määruse jõustumise ajal
(4. detsembril 1918) Eestis, olid pärit Eesti Vabariigi territooriumilt ning kuulusid enne Eesti riigi loomist endise Vene riigi alamate hulka.
Nendele nõuetele vastas suurem osa toonasest Eesti elanikkonnast. Niisiis võiks arvata, et Eesti kodanikeks tunnistati ka kõik Eesti päritolu naised, kellel olid asjaomased tingimused täidetud. Ent maanõukogu määrus sisaldas muu hulgas paragrahvi nende naiste kodakondsuse kohta, kelle abikaasa kuulus mõne välisriigi kodakondsusesse ega tahtnud või saanud eri põhjustel Eesti kodakondsust taotleda. Nimelt sätestas määruse 5. paragrahv, et abielunaiste kodakondsus «käib nende meeste järele», mis jättis välisriigi kodanikega abiellunud eestlannad automaatselt Eesti kodanike ringist välja.
Määruse teisel lugemisel 1918. aas-ta novembris pidas maanõukogu liige Villem Maasik küll vajalikuks selle vastu vaielda, et «naiste riigikodakondsus mehest rippuvaks on tunnistatud», kuid tema ettepanek saata paragrahv komisjonile uuesti läbivaatamiseks lükati maanõukogu istungil tagasi. Seda küll napilt ühe häälega. Nagu protokollist näha, selgitasid maanõukogu liikmed Ado Birk, Jüri Parik ja Hugo Kuusner talle vastuseks, et «teistes riikides see nii on ja meie erandi tegemisega rahvusvahelise õigusega kokku põrkaksime».
Tõepoolest, põhimõte, mille järgi said naised abielludes mehe ja lapsed sündides isa kodakondsuse (välja arvatud vallaslapsed) oli toonases Euroo-pas üldlevinud. Sama põhimõtet sisaldab ka järgmine, 1922. aastal vastu võetud kodakondsuse seadus. Selle seletuskirjast võib lugeda, et «naiste soost isikute kohta on üldiselt maksev kord, et nad abiellu astumise puhul oma mehe kodakondsuse omavad». Samast seletuskirjast saab aimu, miks see nii oli: selle põhimõtte järgimine pidi tagama «perekonna ühtsuse».
Tegelikkuses tekitas selline korraldus vabariigi algusaastatel paljudele abielunaistele suuri probleeme. Erinevalt oma Eestis elanud suguvendadest, kes tunnistati Eesti Vabariigi kodanikeks koos oma abikaasa ja alaealiste lastega, olenemata sellest, kust nende abikaasa pärines, ei olnud välisriigi kodanike eestlannadest abikaasadel võrdset võimalust Eesti Vabariigi kodakondsust saada. Erand oli lesed, kes said esitada siseministeeriumile tõendi abikaasa surma kohta, ning naised, kes olid välismaalasest mehest ametlikult lahutatud. Kõigi teiste kodakondsuspalved ei võinud siseministeeriumi hinnangul aga üldse «harutamise alla võetud saada», kuivõrd abielunaiste kodakondsus oli seatud sõltuvusse nende meeste kodakondsusest.
1920. aasta augustis esitas Paides elanud Vene kodanik Ida Vasnevskaja siseministeeiumile palve saada Eesti kodakondsus. Vene kodakondsuses oli ta oma abikaasa Sergei järgi, kellega ta oli 1910. aastal abiellunud. Idal ja Sergeil oli kümneaastane poeg Pavel, kellele ema samuti Eesti kodakondsust palus.
Oma palvekirjas selgitab Ida Vasnevskaja: «Mina olen rahvuse poolest eestlane, elan teenistusest majatalituses. Olen sündimisest saadik Eesti vabariigi piirides elanud, ainult 7 aastat olin väljaspool Eestit [---]. Oskan eesti keelt täiesti, niisama ka minu poeg Pavel. Minu mees võeti 1915. aastal Vene sõjaväkke, sest ajast saadik elame lahus; juba kaks aastat ei tea mina temast, kus tema on. Et mina tervise poolest (olen täiesti terve) omale elu ülespidamist siin võin teenida ja Venemaale võimatu on minna, kõik minu sugulased siin, Eestis, elavad, sellepärast palun, et mind Eesti vabariigi kodanikuks saaks vastu võetud, minu pojaga ühes».
Kuna Ida Vasnevskajal polnud tõendit, et ta on oma mehest lahutatud või leseks jäänud, lükkas siseministeerium tema palve tagasi. Vasnevskaja tunnistati välisriigi kodanikuks. Sellistel isikutel tuli võimuesindajatelt taotleda Eestis elamiseks peatumisluba.
RAHVUSARHIIV
«Harilikult tulevad nende palved tagasi lükata»
Samasugusesse olukorda kui nende sookaaslased Eestis sattusid maanõukogu määruse jõustumise ajal Eestist eemal viibinud abielunaised. Ehkki väljaspool kodumaad olnuile anti võimalus taotleda Eesti kodakondsust välisesindajate vahendusel, ei laienenud see välisriigi kodanike eestlannadest naistele. Ka 1920. aastal Nõukogude Venemaaga sõlmitud Tartu rahuleping, mis andis idapiiri taga viibinud Eesti päritolu isikuile võimaluse valida Eesti kodakondsus ja seejärel Eestisse naasta, sisaldas sätet, mis sidus abielunaiste kodakondsuse nende meeste omaga.
Küll oli rahulepingusse lisatud võimalus kehtivast korrast kõrvale kalduda juhul, kui abikaasa oli andnud oma Eesti soost naisele ametliku loa Eesti kodakondsust opteerida ja kodumaale naasta. Mehel endal tuli aga igal juhul Venemaale jääda: erinevalt Eestist pärit meestest, kes opteeriti koos oma abikaasa ja alaealiste lastega, olenemata sellest, kust nende abikaasa pärines, ei olnud Eesti soost naistel võimalik välisriigi kodanikust abikaasaga ühes kodakondsust taotleda ja teda kodumaale kaasa võtta.
Iseküsimus on, millise järjekindlusega Venemaal opteerimist korraldama asunud Eesti Vabariigi kontroll-opteerimiskomisjoni töötajad kehtestatud eeskirju ja siseministeeriumist saadud juhtnööre järgisid. Tallinnast saadetud juhistele vaadati Moskvas nii mõnelgi korral läbi sõrmede. Erand polnud ka abielunaiste asjade otsustamine. Nii leiti komisjonis, et «erakorralistel juhtumistel» võidakse Eesti kodakondsus anda ka Eesti soost naistele, kelle meestel puudub õigus Eesti kodakondsust saada, ehkki üldine seisukoht oli, et «harilikult tulevad nende palved tagasi lükata».
Raske öelda, kui palju selliseid «erakorralisi juhtumisi» ette tuli või millistel kaalutlustel otsustasid komisjoni liikmed sedalaadi palveid toetada. Selge on see, et nii mõnelgi Eesti päritolu naisel, kes abielu tõttu opteerimisnõuetele ei vastanud, õnnestus kas komisjoni abiga või enda kavaluse tõttu, näiteks lastes end opteerida abielueelsete dokumentide põhjal, 1920. aastate alguses siiski Eestisse pääseda.
Moskvas tegutsenud Eesti Vabariigi kontrollopteerimiskomisjonil tuli järgida Eestis kehtinud seadusi ja rahulepingu teksti, mille järgi «käis abielunaiste kodakondsus nende meeste järele».
Siiski tuli ette olukordi, kus komisjonis reeglitest mööda vaadati. Nii õnnestus 1921. aasta kevadel komisjoni kaasabil Eesti kodakondsust opteerida ja Eestisse pääseda ukrainlasega abiellunud eestlannal koos oma Ukrainast pärit abikaasaga, kellel polnud selleks rahulepingu järgi õigust. Narva jõudmise järel olid nad jäänud silma Eesti politseiametnikele, kes Eestisse saabunuid küsitlesid ja nende dokumente kontrollisid.
Nagu kirjavahetusest selgub, oli Nõukogude Ukrainast Eestisse rännata soovinud perekond Eesti kodanikeks tunnistatud emotsionaalsetel põhjustel: komisjoni ametnikule Helmar Simmile läks mõlema «jumala keeli palumine» sedavõrd hinge, et ta pidas oma «südametunnistuse järele võimalikuks nende opteerimist toetada» ja neid sõjapõgenikena Eestisse saata. Seejuures vajab selgitust Simmi märkus, et komisjonil selleks «õigus oli». Tegelikkuses tulnuks sõjapõgenikeks pidada vaid Eestist pärit isikuid, kes olid sattunud idapiiri taha Esimese maailmasõja ja Vabadussõja keerises. Pealegi ei lubanud sise-ministeerium Venemaal tegutsenud opteerimiskomisjonil iseseisvalt otsustada sõjapõgenike Eestisse saatmise üle.
Ehkki opteerimiskomisjonis kanti vaatlusalune abielupaar Eesti kodakondsusesse vastu võetud isikute nimekirja, ei tunnistanud siseministeerium neid kohapeal Eesti kodanikeks.
Nii jäid mõlemad Eestisse elama kodakondsuseta isikutena, kellele väljastati 1924. aastal kodakondsuseta isikutele mõeldud dokumendid, nn Nanseni passid. Nende alusel elasid nad Eestis kuni 1932. aastani, mil taotlesid Eesti kodakondsust naturalisatsiooni korras ja ministeerium nende palve rahuldas.
Rahvusarhiiv
Perekonna ühtsus versus üksikisiku vabadus
Kuigi 1922. aastal vastu võetud kodakondsusseadus kordas põhimõtet, mille järgi pidi abielunaine saama mehe kodakondsuse, tõi see õigusakt senisesse süsteemi siiski muudatusi, mis naiste õigusi mõnevõrra laiendasid. Edaspidi jäeti Eesti kodakondsusest ilma üksnes need välisriigi kodanikuga abiellunud naised, kes ei olnud kahe nädala jooksul pärast abiellumist avaldanud soovi Eesti kodakondsus alles jätta. Seaduseelnõu seletuskirjas on selgitatud: «Et vabariigi naiskodanikel võimaldada siiski ka väljamaalastega abiellu astumise puhul Eesti kodakondsusesse jääda, on seaduseelnõusse nendeks juhtumisteks sisse võetud teadaandmise kord. Kuigi see perekonna ühtluse mõttele vastu käib, peab seda isiku vabaduse põhimõttest kinni pidades tarvilikuks ja õiglaseks lugema».
Ühtlasi andis uus seadus välisriigi kodanike naistele võimaluse taotleda Eesti kodakondsust naturalisatsiooni korras, ka siis, kui nende mees selle sammu vastustas. Sellise võimaluse sätestamine oli tollases õiguspraktikas ainulaadne, näiteks keelasid Suurbritannia toonased õigusaktid selge sõnaga naturaliseerida «teovõimetuid isikuid», kellena määratleti peale abielunaiste ka alaealisi ja hullumeelseid.
Lõplikult muudeti põhimõtet, mille järgi Eesti naiskodanikud välisriigi kodanikuga abielludes oma senisest kodakondsusest ilma jäid, 1930. aastate lõpul: 1938. aastal vastu võetud kodakondsusseaduses seda nõuet enam ette ei nähtud. Ent ka edaspidi said Eesti kodanikeks Eesti meeskodanikuga abiellunud välismaalannad. Sellega kaasnes omakorda hulk probleeme, mis väärivad aga eraldi käsitlust.
Helen Rohtmets-Aasa (1977) on ajaloolane, ajakirja Horisont toimetaja. Uurinud kodakondsus- ja rändeküsimusi 19. ja 20. sajandil, sh kaitsnud Tartu ülikoolis doktoritöö Eesti Vabariigi sisserändepoliitikast 1920. aastate alguses.
