:format(webp)/nginx/o/2023/04/14/15255307t1h7391.jpg)
Keskkonnaagentuuri eestvõttel on praegu käimas rähnide seire välitööd, loendused viiakse läbi märtsi lõpus ja aprillis ning välitööde käigus kaardistatakse rähnide püsiseirealadel kõigi seal leiduvate rähniliikide pesitsusterritooriumid ja leitakse sel moel liikide asustustihedused.
Seirealad on Eesti keskmisest maastikust metsasemad. Näiteks 2022. aastal kaetud seirealadel kogupindalaga 362 ruutkilomeetrit oli keskmine metsasus 72 protsenti. Seirealad paiknevad Eesti erinevates piirkondades ja on enamasti 25 ruutkilomeetri suurused ruudud. Rähnide seiret viivad läbi Eesti Ornitoloogiaühingu vabatahtlikud ja keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna töötajad.
Rähnide loendamiseks kasutatakse kaardistamist peibutamismeetodil. Regulaarse vahega seireala metsamaastikule paigutatud punktides lastakse kõlarist valgeselg-kirjurähni trummeldamist ja seejärel hallrähni laulu. Peibutamise ajal ja järel registreeritakse igas punktis kokku kaheksa minuti jooksul rähnide vastused ja lindude asukohad, mis kantakse kaardile. Kirja pannakse ka punktide vahel liikudes kohatud linnud. Loendusi tehakse vaid tuulevaikse ja kuiva ilmaga varastel hommikutundidel, selgitasid keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna spetsialist Rein Nellis ning eluslooduse osakonna peaspetsialist Meelis Leivits.
Kuna enamik rähnidest on kaitsealused liigid ja mitme liigi seisund ei ole Eestis soodne, siis annab seire vajalikke andmeid nende ohustatuse ja arvukuse kohta. Seirealadel toimunud muutused rähnide arvukuses ja levikus viitavad otseselt või kaudselt ka nende muutuste põhjustele.
2022. aastal kaardistati seirealadel kokku 885 rähnide pesitsusterritooriumi, millest ligi kaks kolmandikku kuulus suur-kirjurähnile, üks kolmandik jagunes ülejäänud kuue seirealadel pesitseva liigi vahel.
Rähnide seirega alustati 2007. aastal. Selle aja jooksul on seirealadel kasvanud hallpea-rähni ehk hallrähni arvukus. Viimastel aastatel on juurde tulnud ka tamme-kirjurähne, kes pesitsevad peamiselt kultuurmaastikus, näiteks vanade tammedega talu- ja mõisaparkides ning kalmistutel. Selliseid elupaiku ja seetõttu ka tamme-kirjurähne esineb seirealadel vähe, kuni viis paari. Seetõttu koguneb suurem osa andmestikust selle liigi seisundi kohta hoopis vabatahtlike poolt tehtud juhuvaatluste kaudu, mis on talletatud erinevatesse andmebaasidesse PlutoF/eElurikkus avaneb uues vahekaardis ja Loodusvaatluste nutirakendus avaneb uues vahekaardis.
Seireperioodi jooksul on vähenenud väike-kirjurähni ja eriti laanerähni arvukus. Rähnidest kõige spetsiifilisema elupaiganõudlusega laanerähni esinemine sõltub ennekõike sobivate elupaikade ehk vanade kuusikute leidumisest. Kuid elupaikade suhtes vähenõudliku suur-kirjurähni arvukuse muutusi mõjutavad lisaks elupaiga pindalale oluliselt ka käbirikkad aastad okaspuudel, külmad talved ja liigikaaslaste invasioonid naaberriikidest. Suur-kirjurähni, valgeselg-kirjurähni ja musträhni arvukus on vaatamata arvukuse aastatevahelisele kõikumisele olnud seirealadel kokkuvõttes stabiilne.
Roherähn on lõunapoolse levikuga, peamiselt sipelgatest toituv kultuurmaastiku liik, kelle viimane püsivalt asustatud levikupiirkond Eestis oli Valjala ümbruses Saaremaal. Riikliku seire käigus leiti Valjala 100 ruutkilomeetri suuruselt loendusalalt kolm pesitsusterritooriumi nii 2012 kui ka 2017 aastal. Kuid hiljem ei ole roherähne seal enam kohatud ja ka ülejäänud Eestist laekub aastas vaid üksikuid juhuteateid.
2022. aasta 9. ja 10. aprillil viisid linnuklubi Estbirding liikmed Saaremaal läbi ulatusliku roherähni inventuuri. Osales 24 vaatlejat ja kokku peibutati liiki 185. punktis ehk kõigis varasemalt teada olnud leiukohtades nii Saaremaa ida-, kesk- kui lääneosas, kuid roherähnid jäid leidmata. Inventuur toimus riikliku seire metoodika kohaselt peibutamismeetodil, vaatluskohtade andmed on sisestatud PlutoF andmebaasi. Kokkuvõtvalt võib eespool toodud tulemuste põhjal arvata, et roherähn on Saaremaalt tänaseks tõenäoliselt välja surnud.
Euroopa linnuatlase avaneb uues vahekaardis levikukaartidelt võib näha, et roherähn on ära kadunud ka Lätist ning liigi leviku piir ulatub praegu umbes Leedu keskosani. Roherähni arvukus on Eestis vähenenud juba ligi pool sajandit ja selle peamiseks põhjuseks peetakse poollooduslike koosluste pindala vähenemist. Lisaks on väikesearvulised asurkonnad erinevate mõjutegurite suhtes tundlikud ja võivad välja surra ka juhuslike negatiivsete tingimuste kokkusattumise tagajärjel, näiteks on roherähn tundlik külmade ja lumerohkete talvede suhtes.
Kindlasti on muidki põhjuseid, mida ei ole seni täpsemalt uuritud. Samas olen optimistlik ja arvan, et roherähni pesitsusasurkond taastub tulevikus nii Lätis kui Eestis, sest kliima soojeneb ja siinsed olud muutuvad roherähnile selle jätkudes soodsamaks, poollooduslike koosluste taastamise ja hoidmisega tegeletakse aina suuremas mahus ning roherähni Euroopa koguasurkonna arvukus on viimastel kümnenditel kasvanud.
/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)