VÕITJA! ⟩ «Rakett 69» Martin: «Me pole keegi ülihead – ma eksin, ajan sassi ja see on ekstreemselt naljakas!» (1)
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
15. aprill 2023, 20:15
Selle aasta «Rakett 69» võitja Martin Veližanin (19) on väga unikaalne tüüp. Tema teekonna põhjal võiks uue väljendi lendu lasta: neli korda proovi, üks kord võidad! Sest Martin tahtis kogu hingest raketlaseks saada, kuid kolmel katsel kukkus läbi.
Saate fännidele jäi kohati mulje, et sel mehel juhtub igasugu asju, aga õnn on ikka tema poolel. Kuid heast õnnest on tegelikult kohatu rääkida – Martini edu taga on see, et kõigi ebaõnnestumiste kiuste ta lihtsalt ei anna alla. Ei loobu oma unistusest ja on valmis ka uuesti haiget saama, kui vaja.
Samuti ei tea iga televaataja, et ka teadusvõistluse osalejatest luuakse karakterid. Martin on tohutult siiras, emotsionaalne ja sageli loomulikult naljakas. Kuna tema väljendid ja killud olid sedavõrd mahlakad, jäid vahel tema arukad arutluskäigud saatest välja. Kuid tegelikult on see noor mees veel märksa nutikam, kui me Raketile kaasa elades teada saime.
«Mu kõrval oli alati Smaragda või Annika või keegi, kes sai särada,» arvab ka Martin ise. «Mina olin lihtsalt see suvaline tüüp.»
Loe ka intervjuud mõlema finalistiga:
Vestluses aga selgub, et Martin on suure missioonitundega, siiras ja ehe noormees. Enesekriitiline nagu kõik arukad inimesed. Ja vägagi väärt seda raskelt saadud võitu!
Sul on huvitav nimi, kust see pärit on?
Eks ta on mul kuskilt isa poolt Venemaalt Uuralite kandist tulnud. Vanemad on mul Eestis sündinud ja kodune keel on meil vene keel. Mina räägin vabalt mõlemat keelt, sest mu vanemad tegid selle targa otsuse, et nad panid mind koos kaksikvennaga eesti lasteaeda. Nii saime kohe keele suhu, eesti sõbrad ja väga hästi sulandusime ühiskonda. Meile mõlemale meeldib peaga tööd teha, aga oleme ikkagi erinevad. Kaksikvend õpib TalTechis informaatikat. Arstiteadus, mida mina Tartu Ülikoolis õpin, on sellest ikka väga erinev asi.
/nginx/o/2023/04/13/15253926t1hb215.jpg)
Martin Veližanin
«Rakett 69» 13. lennu võitja, auhinnasumma 15 000 eurot
19-aastane
Tartu Ülikooli arstiteaduse 1. kursuse tudeng
Tulevikus soovib tegutseda kirurgia, kiirabi ja regeneratiivse meditsiini vallas.
Loomult on ta abistaja, vahetu ja avatud hing, kes peab lugu heast huumorist.
«Rakett 69» saatesse minna oli tema suur elu unistus.
Proovisid saatesse pääseda lausa neljal korral. Kust sa selle vaimujõu leidsid, et alla ei andnud?
Ma võtsin lüüasaamisi väga isiklikult, see oli ikka eriti valus. Olin väga ebakindel. Tekkis isegi trots – et ma olen ju piisavalt hea, miks see ei õnnestu! Aga mu parim sõber Johannes Murre, kes osales eelmises, 12. «Rakett 69» lennus, ütles mulle: «Martin, kui sa lõpetad endas kahtlemise, saab sinust raketlane.» Tema teadis, mida ma oskan ja suudan. See andiski mulle jõudu end kokku võtta ja üks kord veel proovida.
Mida nendest luhtunud katsetest õppisid?
Esimest korda jõudsin teaduslabürinti. Lahendasin õigesti, aga seda polnud näha-kuulda. Olen tagasihoidlik ja jäin varju.
Ega ma oma kogemusest kohe ei õppinudki – teisel aastal ei saanud ma isegi esimesest voorust läbi. Kolmandal olin vist liiga siiras – ütlesin ausalt ja enesekriitiliselt, et ma natukene tardun kaamerate ees. Muidugi saate tegijad ei hakka sellega riskima, et selline asi võiks juhtuda. Aga nüüd ma tean, et kaameraga saab lihtsalt leppida.
Naljakas asi minuga on see, et olen Raketist igas etapis välja kukkunud. Mul olidki kõik teised katsumused juba läbitud, ainult see kogemus oligi veel puudu.
Martin teab, et lahendus peab kusagil olema, ja nuputab selle välja!
Aigar Vaigu
«Rakett 69» saatejuht ja peakohtunik
Martini puhul jäi meelde tema tohutu sõbralikkus ja tagasihoidlikkus. Ta ei lähe plõksima. Ta suudab hoida alati sisu endast olulisemana. See on äge! Selliseid noori nagu Martin võiks meil rohkem olla! Martin on oma ala väga suur fänn, arstiteadusele pühendunud. Finaalis kasutas ta neid asju, mis on tema erialaga seotud. Martin on väga sobilik oma eriala propageerima.
Pühendumist näitab ka see, millise teadusteatri etteaste ta tegi: võttis täiesti oma teema ja kirjeldas füüsika poolt ning näitas, kuidas arstid sellest kasu saavad. Füüsika- ja mehaanikateadmised võiksid olla paremad, aga selle teeb ta tasa julge pealehakkamisega. Ta teab, et lahendus peab kusagil olema, ja nuputab selle välja.
Martin on väga hea meeskonnakaaslane, hoiab entukat üleval. Temaga ühes meeskonnas koos tegutseda võis olla väga meeldiv kogemus. See oli selgelt näha, kuidas ta ülejäänud tiimist väga hoolib ja kogu tiimi pingutama paneb. Ise on ta pigem tagasihoidlik.
Mis on väga äge – ta on mitu aastat proovinud saatesse saada ja olen rõõmus, et nüüd läks tal õnneks. Aga mingit halastamist selle pärast, et ta juba neljas kord tuleb, kindlasti ei olnud! Kõik on alati õiglane. Meile tuleb iga kord inimene puhta lehena ja vaatame, kui hästi ta hakkama saab. Aastaid tagasi oli ka Kaarel Vesilind visa hing, kes kolm või neli tiiru käis, enne kui saatesse sai. Mõnel inimesel on unistus ja ta leiab motivatsiooni selle poole püüelda.
Arstiõpingute kõrvalt Raketti teha on karm, need mõlemad on üsna intensiivsed. Selles mõttes kindlasti austus Martinile.
Töövõime ja oskus ennast otsustaval hetkel kokku võtta on tal väga head. Ka see finaalieelne ülesanne, kus olid pangatehingud, näitas: pulss on laes, pinge üleval, aga tema suutis keskenduda! Seal tuli välja erinevus tema ja Annika vahel, kel närv vedas alt. Martin suutis jääda rahulikuks, ta tegi ainult ühe vea.
Võit oli Martinile üllatus. Ma usun, et ta ise ei arvanud, et ta nii kaugele jõuab, et ta võidab. Tema jaoks oli kõige suurem võit juba see, et ta saatesse sai! See läks talle väga korda.
Avalda midagi, mida «Rakett 69» vaatajad ei tea: mis on tegelikkuses teisiti kui ekraanil?
Mulle endale meeldib kõige rohkem see inimlik aspekt, kõik saateapsud ja kohad, kus läheb midagi sassi. Väikesed vead, kus midagi juhtub. Mul on endal klipp, kus ma politseisaates pikali kukkusin. See ei läinud saatesse sisse, aga minu jaoks on just need inimlikud apsud ekstreemselt naljakad. Ma küsisin selle klipi endale, siiamaani naeran.
Raketi saates paistavad kõik hästi targad, aga me pole keegi ülihead, oleme ikkagi inimesed – me eksime, ajame sassi ja see on väga lõbus. Mina ei karda eksida ega oma vigu tunnistada. Eksimine on normaale õppimise protsess ja midagi uut avastada ilma suurte eksimusteta ei ole üldse võimalik.
Milline on «Rakett 69» saate sisekliima?
Väga mõnus, toetav ja palju vabam, kui tundub. Meeldivad ülesanded. Keemia ja tervisesaated olid mõnusad just mulle. Mehhatroonikahuvilisele Joosepile sobisid paljud saated. Väga nautisin politseisaadet – see oli nii põnev, positiivne üllatus, tavapärasest erinev ja hästi elulähedane.
Ma mõtlen, kui suur privileeg see on, et meil üldse Eestis on selline teadusvõistlus, mis motiveerib noori inimesi mõtlema. Kuskil mujal maailmas ju pole, nüüd Luxembourgis on ka seesama Eesti formaat. Kogu see Raketi positiivne mõju, ma mõtlen kasvõi minu enda järgi – see on ikka väga suur!
Kui palju toetust saate jooksul tundsid?
Tead, ma enda arvates ei olnud üldse eriti populaarne. Jah, ma sain mõne kirja ja mind hakati rohkem jälgima ja mõni tundis ära ka: «Aa, sa oled see mingi... raketi-inimene, jah?»
Aga mida ma väga hindan, on nende inimeste toetus, kes mind päriselt tunnevad, nemad väga elasid kaasa.
Mida saates kogetust edaspidigi kasutad?
Seda suhtumist, et kui on vaja midagi teha, siis hakka lihtsalt pihta! Harva on meil ideaalne plaan valmis, aga see selgineb töö käigus. Tegevuseta olles lähevad mõtted rändama, tuleb ärevus ja stress. Aga hakkad tegutsema ja ka mõte võtab konkreetse suuna ja sa jõuad probleemi lahenduseni. Paljusid asju ei saa ilma tegutsemata lahendada ega eelnevalt ideaalselt välja mõelda.
«Rakett 69»
«Rakett 69» saatejuhi ja peakohtuniku Aigar Vaigu sõnul möödus 13. hooaeg põnevalt. «Oleme saanud kaasa elada kaheteistkümne nutika noore huvitavatele ideedele vägagi eluliste probleemide lahendamisel,» lisab Vaigu. «Kuidas tarbida elektrit võimalikult efektiivselt, meisterdada ise hõõgpirn või kuidas oleks mõistlik jagada krediidiportfelli – võistlusel on osalejad saanud oma koolis omandatud teoreetilised teadmised praktikasse panna.»
Finaalis tuli noortel Energia avastuskeskuses valmis ehitada 15 elemendist koosnev Rube Goldbergi ehk ahelreaktsiooni masin, mis töötaks täpselt 100 sekundit. Mõlema võistleja seadeldis pidi sisaldama viiteid tema enda või võistkonnakaaslaste hobidele ja varasematele saadetele. Eesti Teadusagentuuri välja pandud 15 000 eurot teadusstipendiumi pälvis võistleja, kelle masin töötas võimalikult täpselt.