NEW SCIENTIST Amazonase põlisrahval on maailma rikkalikuim soolestiku mikrobioom – meil on nii mõndagi õppida

Clare Wilson
, New Scientist, kaasautor
Copy
Toidu otsimisel on yanomami kultuuris oluline osa, kuid see ei seisne vaid ellujäämises. Nad teevad seda sotsiaalsel moel ja see on alati tore. Pilt on illustreeriv.
Toidu otsimisel on yanomami kultuuris oluline osa, kuid see ei seisne vaid ellujäämises. Nad teevad seda sotsiaalsel moel ja see on alati tore. Pilt on illustreeriv. Foto: ADRIANO MACHADO / REUTERS / SCANPIX

Lõuna-Venezuela ja Põhja-Brasiilia Amazonase vihmametsades elav Yanomami hõim on üks selle piirkonna viimaseid põlisrahvaid, kes veel küttimisest, korilusest ja väikepõllumajandusest elatub. Kuid mis kõige põnevam – seni uuritud inimrühmadest on neil kõige mitmekesisem soolestiku mikrobioom.

David Good on pooleldi yanomami päritolu: tema ema on Irokai-teri kogukonna liige, isa aga pärit USAst, kus Good üles kasvas. Pärast elumuutvat kohtumist emaga Amazonases asus Good Kanada Guelphi ülikooli doktoriõppesse mikrobioloogiat õppima. Ta keskendub oma uurimistöös yanomami tavatu mikrobioomi – bakterite, viiruste ja seente – uurimisele, et välja töötada uusi ravimeid mikrobioomiga seotud haiguste jaoks.

New Scientistile rääkis ta oma tööst yanomami rahvaga – alates oma pereliikmete väljaheidete kogumisest kuni nende toidulaua avastamiseni. Sellest, miks ta enam kunagi kõrvitsat süüa ei taha, kuni õppetundideni mikrobioomide uurimisest.

Kas tohin teilt teie perekonna kohta küsida? Kuidas teie vanemad kohtusid?

Muidugi võite. Minu isa oli Pennsylvania osariigi ülikooli doktorant, kes oli saanud endale ülesandeks minna Amazonasesse yanomami rahva valgutarbimist uurima. Tollal, 1970ndate lõpus, arvati, et nende valguvaegus võis sõjalisi konflikte põhjustada. (Antropoloogid on yanomami hõimu vääriti kujutanud väga sõjakate ja vägivaldsetena – CW) Talle hakkas yanomami eluviis meeldima: nad ärkavad koos ning otsivad külg-külje kõrval üheskoos ka toitu. Niisugune elu pole lihtne, kuid see on siiski üsna stressivaba. 15-kuulisest uurimisprojektist sai 12 aastat džunglis. Seal ta minu ema Yarimat kohtaski – nad armusid ja abiellusid yanomami kommete kohaselt.

Mu isa tõi mu ema Ühendriikidesse. Mu ema küll kohanes ja armastas USA ühiskonna juures paljusid asju, kuid ta langes depressiooni ja jäi eraldatuks, sest ainus inimene, kellega ta selles maailmas rääkida sai, oli tema abikaasa. Ta otsustas perekonnast lahkuda. Viieaastaselt kaotasin oma ema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles