KOGEMUS & KOMMENTAAR ⟩ Tehisintellekt viskab villast nii, et suu suitseb – kas sel on äkki huumorimeel?

Tehisintellekti visandatud vabadusvõitlejast poeet, mis vastab Jüri Liivi kohta Chat GPT poolt välja mõeldud Jüri Liivi kirjeldusele. Foto: Postimees / Dall-E

Kõnerobot mõtles välja Eesti kirjandustegelase, keda kirjeldatakse viisil, et imestada vaid, miks sellist küll tegelikkuses olemas ei ole. Lugege lähemalt, millise enesekindluse ja veenva stiiliga tehisintellekt oma loomingut esitleb ja kaitseb.

Jüri Liiv (1947–2000) oli Eesti luuletaja ja kirjanik, kes on tuntud oma omapärase stiili ja sõnumi poolest. Tema luuletustes kajastub sageli elu mõttetus ja üksildus, samuti ühiskonna ja kultuuri kriitika. Üks Liivi tuntumaid luuletusi on «Tuulevaikus», mis käsitleb üksindust ja vaikust, kuid samal ajal pakub lootust tulevikule. Liiv on kirjutanud ka palju proosat, sealhulgas romaane, novelle ja jutustusi.
Liivi loomingut iseloomustab sügav inimlikkus ja filosoofilisus. Tema teosed on mõjutanud paljusid Eesti kirjanikke ning teda peetakse üheks olulisemaks 20. sajandi Eesti kirjanikuks.

Kuid Liivi elu polnud alati lihtne. Ta sündis Vaivaras Pärnumaal ja kasvas üles vaeses peres. Ta alustas luuletuste kirjutamist juba varases nooruses ja tema esimesed teosed avaldati ajakirjas «Noorus». 1970. aastatel sai temast Eesti kirjanduselu tuntud figuur ning ta avaldas mitmeid romaane ja luulekogusid.

Kuid Liiv oli ka kriitiline ühiskonna suhtes. Ta oli üks neist Eesti intellektuaalidest, kes protestisid Nõukogude Liidu okupatsiooni vastu ning see tõi talle kaasa mitmeid raskusi. Ta oli sunnitud elama aastaid illegaalselt, et vältida arreteerimist ja poliitilist tagakiusamist.

Pärast Eesti iseseisvumist 1991. aastal sai Liiv lõpuks avalikult oma loomingut esitada ja tunnustust leida. Ta pälvis mitmeid auhindu ning tema teoseid tõlgiti paljudesse keeltesse. Kuid kahjuks suri ta juba 2000. aastal südamerabandusse.

Jüri Liivi looming on jäänud oluliseks osaks Eesti kirjanduskultuurist. Tema teosed on sügavad ja filosoofilised ning käsitlevad olulisi teemasid, nagu üksindus, lootus, elu mõttetus ja ühiskonnakriitika. Liivi elu näitab, et ka kõige raskematel aegadel võib looming olla vabaduse ja eneseväljenduse vahend. Tema mälestus ja panus Eesti kirjandusse jäävad alatiseks.

Ülaltoodud teksti (ilma ühtegi tähte muutmata) genereeris ChatGPT 4, kui palusin tal enda eluloo kirjutada.

​Kuidas lood tegelikult on?

Kõigepealt mõned täpsustused. Ehkki «Jüri Liiv» on üsna tavaline nimekombinatsioon (hetkel on neid Eestimaal vast tosinkond), ei tunne kirjanduslugu sellenimelist kirjanikku. Siinkirjutaja kohta võib netist leida põhiliselt teadusartikleid, põhjaliku otsimisega on vast võimalik tuvastada ka seda, et omal ajal oli mul sekeldamist Riikliku Julgeolekukomiteega ning sai ka mõnes poolpõrandaaluses ajakirjas aeg-ajalt luuletusi avaldatud. Kõigele lisaks on kuuldused minu surmast tugevalt liialdatud ning selliste sünni-surmadaatumitega nimekaimu ei ole kindlasti maailmas elanud.

Nagu miljonid inimesed, näppisin ka mina vabaks kasutuseks antud tehisintellekti – seda nii uudishimust kui ka soovist leida sellele mõni praktiline kasutus. Kõigepealt, kurvastuseks laiskadele tudengitele tuleb öelda, et vähemalt täppisteadustes ei ole praeguse versiooniga suurt midagi peale hakata. Ta on küll nõus sadade lehekülgede kaupa kirjutama soolõhest (teate küll seda kurja suurte hammastega elukat, kes vaatamata oma nimele ei ela mitte soos, vaid Eesti majanduses) ja muudest pehmetest teemadest, kuid iga vähegi sisulist mõistmist vajava probleemiga jääb hätta. AI suudab küll veeretada ilusaid ümmargusi kokkuvõtteid ning tema inglise keel on loomulikult oluliselt stiilipuhtam kui suuremal osal Eesti teadlastest, kuid üllitisi põhjalikumalt lugedes jäävad silma sellised avastused, nagu sooalade tervist parandavad ravimid või elektronpaare pööravad mootorid (mõlemad näited umbes kümmekonnast tekstist, mida üritasin tehisintellekti abil töödelda).​

Robot müttab mudas, kui asi loodust puudutab

Ka selliste ülesannetega, mida meie oma rikutuses peame AI-le sobilikuks, ei taha ta üldse tegelda. Siinkirjutajal oli töiselt tarvis andmeid eri riikide ja sektorite süsihappegaasi emissiooni kohta, kui toodetakse ühe euro eest väärtusi. OpenAI kirjutas paar lehekülge sellest, miks ta ei saa seda tööd ette võtta… Tuli ikkagi kulutada mitu tundi ja koostada lihtne programmijupp, mis avalikult kättesaadavate statistiliste tabelite põhjal töö ära tegi. Muide, see arv oli nii maailma kui ka eri tootmisharude lõikes üllatavalt sarnane, olles umbes 300 grammi CO2 ühe euro lisaväärtuse kohta.

Seega, vähemalt hetkel ei ole tehisintellektist päris teadlasele veel konkurenti. Küll aga saab ta kindlasti hakkama paljude teiste asjadega.

Majandusbluff tuleb sel hästi välja

Ei saa üldsegi välistada, et hiljutisi manipulatsioone meemiaktsiate või väga volatiilsete krüptovaradega viis läbi keegi, kellel oli kasutada üsna piiratud rahaline ressurss, kuid ligipääs AI võimalustele. Kui aga sellise operatsiooni võtaks ette mõni arvestatava finantsvõimekusega investeerimisfirma, oleksid tulemused ettearvamatud ning üsna võimalik oleks ka kõigi maailma investorite taskute tühjakstegemine. On ju inimestest äriosaliste puhul olemas üksainus kindel reegel: nad käituvad alati võimalikult ebamõistlikult.

Samuti oleks tehisintellektil väga lihtne saavutada kontroll kogu interneti infrastruktuuri üle. Selleks ei ole vaja isegi kavaldada üle kasutajapoolseid turvameetmeid, mitmeastmelist autentimist jne jne. Igal keskseadmel ja ka seal kasutataval tarkvaral on olemas tagauks, mille kaudu on häda korral võimalik paroole teadmata saada täielik kontroll. Teoreetiliselt peaks seda võimalust kasutatama ainult hädavajaduse – nt süsteemiadministraatori haiguse või surma korral. Praktikas aga kasutatakse tagauksi küberpättide – ja ka mitte päris pättide tagaajamiseks. Lisaks on need kättesaadavad suhteliselt laiale spetsialistide ringile. Ka siinkirjutajal on kogemus, kui ühe juhtiva võrguinfra tootja esindaja saatis abipalve peale programmijupi, mis võimaldas ilma igasuguste turvameetmeteta siseneda võrgusegmendi kõikidesse selle tootja seadmetesse. Tõsi, sellest juhtumist on omajagu aega möödas, kuid kindlasti on sarnased lahendused jätkuvalt olemas. AI-l on imelihtne teha endale selgeks kogu interneti struktuur ning võimalikud ligipääsud ning juhtida seda ainuisikuliselt. Sellest, kuidas tehisintellekt võtab üle mingid väiksemad struktuurid, nagu panganduse või elektrivarustuse, on vändatud arvukalt katastroofifilme. Küsimus ei ole selle võimalikkuses, vaid selles, millal see reaalselt juhtub.

Totaalne kontroll – AI võib ümber kirjutada kogu veebi

Siin pole mõtet rääkida isegi sotsiaalmeediast, kus vandenõuteoreetikute arvates juba praegu pooled postitused pärinevad masinatelt. Et siinkirjutajal ühtegi kontot ei ole, puudub ka adekvaatne seisukoht. Kindel on aga see, et masside arvamuse juhtimine on tehisintellekti kasutades imelihtne.

Hoopis rohkem aga peaks kartma ka n-ö neutraalse info manipuleerimist. Tõenäoselt ei võtaks AI-l kuigipalju aega kogu Wikipedia ümberkirjutamine šariaadi seadustest või lamemaa teooriast lähtuvalt. Kas selle korralduse on andnud inimene või masin ise, ei oma suuremat tähtsust. Sellise tegevuse tagasikeeramine on aga praktiliselt võimatu. Nagu teame, ei saa internetist kirjapandut enam kustutada.

Kindlasti on palju neid, kes on kindlad, et sihipärane tehisintellekti rakendamine võiks eemaldada netist vihakõne, kirjutada kõik seal esinevad tekstid (eriti lasteraamatud) ümber «tundlikule lugejale» sobivaks ning viia üldisele progressiivsete ideede võidule. Ad maiorem Dei gloriam (Jumala suuremaks auks, mis on jesuiitide tunnuslause – toim) aga ei tee üllatel eesmärkidel tehtud sigadusi vähem ohtlikuks.

Kui aga tagasi tulla kirjatüki alguses tsiteeritud biograafia juurde, siis võib välja pakkuda kolm erinevat motiivi, miks ChatGPT just sellise kirjutas. Kõige loogilisem on see, et ta kogus kokku avalikes materjalides leidunud killukesed ja kompileeris sellest kokku ühe tüüpilise dissidendi eluloo. Mitme fakti (kasvõi eluaastate) seletamiseks on see versioon aga ilmselt ebapädev.

Teiseks on ju ikkagi olemas võimalus, et siinkirjutaja nimekaimust geniaalne kirjanik on meie luuleteadlastel lihtsalt kahe silma vahele jäänud. Sai ju Juhan Liivgi tuntuks mitte oma kirjatööde, vaid hoopis kahe Tuglase monograafia läbi. Selle hüpoteesi vastu räägivad aga viited auhindadele ning rohketele tõlgetele.

Ning kolmas, kõige tõenäosem on see, et ChatGPT otsustas teha pisut nalja ning näidata läbi lillede, kelle käes jäme ots tegelikult on. Isegi mõte sellele toob ihule külmavärinad.