Ehitussektori saastet vähendavad ehitatud ruumi parem planeerimine, tiheasustus ja hoonete CO2 mõõtmine

Foto Malmö tiheasustusega linnaruumist. Foto: Rohetiiger

Eesti CO2 heitmest tekitab pea 50 protsenti ehitus- ja kinnisvarasektor. Värskelt valminud Rohetiigri ehituse teekaart seab eesmärgiks vähendada heitmeid 85 protsenti aastaks 2040 ja annab soovitusi, kuidas seda saavutada.

2021. aastal tekitas Eesti CO2 heitmest 49,6 protsenti ehitus- ja kinnisvarasektor. Sellest omakorda 32 protsenti tuleb energiakasutusest, 8,4 protsenti ehitusest ning 6,5 protsenti ehitusmaterjalidest.

CO2 emissiooni peamine põhjus on valglinnastumine. «Eesti on Euroopa üks enim autostunud ja üks kõige raiskavama maakasutusega riike. Lisaks on meil kõige enam kaubanduskeskuste ruutmeetreid. Planeerides pikki distantse hoonete vahel, linnas või maal, oleme muutunud autost sõltuvaks,» rääkis ehituse teekaardi peatoimetaja Pärtel-Peeter Pere. Autokeskne planeerimine on tekitanud omakorda äärmiselt suure transpordisektori jalajälje.

Ehituse teekaardis on toodud konkreetsed ettepanekud, kuidas töötada välja tööriist, mis mõõdab ja aitab juhtida uusarendustes hoonete ja kvartalite kaupa liikuvuse tekitatud süsinikujälge. Nende soovituste eesmärk on motiveerida omavalitsusi ja arendajaid ehitama hooned näiteks ühistranspordi peatuste lähistele, et vähendada autokeskset planeerimist nii linnas kui maal.

Teine kõrge CO2 emissiooni põhjus on meie hoonete väga suur energiakulu (53 protsenti riigi energiast). Hoonete puhul soovitab teekaart eelistada olemasolevate hoonete renoveerimist ja uuskasutust uute hoonete rajamise asemel. «Renoveerimislaine sõltub aga stabiilsest rahastusest, mis aitaks seniste nobedate näppude vooru asemel tagada stabiilse turu ja paindlikumad hinnad,» lisas Pere.

Euroopa Liidus hakkab kehtima nõue arvutada alates 2000 m2 suuruste avalike hoonete süsinikujälge 2027. aastal, erasektorile laieneb sama nõue aastast 2030. Ehituse teekaart soovitab sellega Eestis algust teha juba 2024, võttes eeskujuks Taani, kus viidi muutus sisse juba tänavu.

«Mida varem kehtestame uusehitistele süsinikujälje arvutamise nõude ja piirmäärad – esmalt avalikele, seejärel erahoonetele – seda varem me motiveerime kasutama väiksema CO2ga ehitusmaterjale, näiteks puit või betoon,» ütles Pere.

«Hoonete süsinikujalajälje mõõtmine võimaldab teha teadmistepõhiseid otsuseid. Näiteks on teistes Põhjamaades aastaid tavaline, et hoonetelt ei nõuta enam maa-alused parkimiskohti, sest see hoiab kokku 30–50 protsenti hoone süsinikujäljest. Ühtlasi nõutakse arendajatelt ühistranspordi ning rattataristu rajamist,» lisas Pere. «Mõõtes liikuvuse jalajälge, tellides senisest kordades säästvamat liikuvuse taristut ning planeerides tihedamaid linnu, kus vajadus eraauto järele on väike, hoiame kokku süsinikku ja loome inimestele tervislikku ning rohelisemat elukeskkonda,» lisas. Pere.

Ehituse teekaardi üks aluspõhimõtteid on olla teadmistepõhine ning tulevikku vaatav, mistõttu tuginetakse ka Eesti inimarengu aruannetele, kust on võetud soovitus luua nn ühe tunni Eesti, kus elu maal on võimalik ja atraktiivne, asulate vahel on toimiv ühistransport ning autosõltuvus on jäänud minevikku.

Pärtel-Peeter Pere Rohetiigri ehituse teekaart 2040 tutvustusel. Foto: Andrei Ozdoba

Nii soovitab teekaart taristuehituses järgida juba kokku lepitud säästva liikuvuse eesmärke. Riigi säästva liikuvuse sihtide saavutamiseks pakutakse lahenduste seas Rootsi näitel nn nelja sammu meetodit, kus käiakse läbi küsimused: kas meil on uut teed vaja?; kas me saame olemasolevat taristut efektiivsemalt kasutada?; kas me saame olemasolevat parandada, mitte ei ehita uut?; kas investeering uutesse teedesse on mõistlik?

«Neljarajalised maanteed ei ole andmetele tuginedes Eestis põhjendatud ei majanduslikust, ühiskondlikust ega keskkondlikust vaatepunktist, sest 2+2 maanteed tõstavad nõudluse loomisega autostumist ning hävitavad inimeste elukeskkondi, eriti seal, kus need asulaid läbi lõikavad,» rääkis Pere.

Taust

Ehituse teekaardi visioon: aastal 2040 elab enamik Eesti elanikest tihedalt asustatud linnades, kus paljud eluks vajalikud sihtpunktid asuvad veerandtunnise jalgsikäigu, ratta- või ühissõidukisõidu kaugusel. Uued ehitised ja kvartalid paiknevad enamasti bussi-, rongi- ja trammiühenduste läheduses ja sinna pääseb hõlpsalt ligi autota. Aastal 2040 on Eesti inimestel taskukohane kodu rajada. Ehitatud ruum on inimestele tervislik. Loodus ei lõppe seal, kus algab linn. Lineaarpargid aitavad inimestel omal jõul liikuda, kauem ja tervemalt elada. On 15 minuti linnad ja ühe tunni Eesti. Ehitussektori tootlikkus on tõusnud kolm korda ja ületab Euroopa keskmist. Ehitamine on ringmajanduslik.

Ehituse teekaart 2040 valmis erasektori algatusel koostöös avaliku sektori, ülikoolide ja erialaliitudega. Autorid: Maria Freimann (What If spaces), Simo Ilomets (TalTech), Miina Karafin (Nordecon), Jarek Kurnitski (TalTech), Eneli Liisma (Merko Ehitus Eesti), Anni Oviir (LCA Support), Renee Puusepp (Eesti Kunstiakadeemia), Andres Rammul (Nordkalk), Marek Rannala (Liikuvusagentuur), Jüri Rass (majandus- ja kommunikatsiooniministeerium), Veiko Seliste (Ehitustrust), Andres Sevtšuk (Massachusetts Institute of Technology), Kalle Vellevoog (Eesti Arhitektide Liit), Elar Vilt (Eesti Puitmajaliit), Ursel Velve (Mainor Ülemiste). Makromudelid ja CO₂ arvutused: Olavi Grünvald (Finantsakadeemia). Peatoimetaja ja ekspertrühma juht: Pärtel-Peeter Pere (Miltton Group).

Rohetiiger on 2020. aastal tegutsemist alustanud sektoritevaheline koostöö platvorm, mille eesmärk on tasakaalus majanduse plaani koostamine, selle õpetamine ja rakendamine.

Rohetiigri ehituse teekaart 2040: https://rohetiiger.ee/wp-content/uploads/2023/04/EHITUSE-TEEKAART-2040-v1.pdf