Emeriitprofessor: narkomaanid rikuvad vette sattunud ohtlike ainetega ka looduskeskkonda

Foto: Pixabay

• Üle 40 aasta on probleemiks ravimijäägid, mida reoveepuhastusjaam ei suuda eemaldada.
• Ebapiisavalt puhastatud reoveega satuvad ravimijäägid ja narkootikumid loodusesse.
• Hinnanguliselt tarbib iga inimene enese teadmata 5 grammi ehk lusikatäie mikroplasti nädalas.

Kui tööstuse tormilise arengu tulemusel ilmusid vette igasugused saasteained, mille kõrvaldamisega on kõvasti vaeva nähtud, siis viimastel aastakümnetel tõusid uueks ohuks ravimijäägid, samuti narkootikumid, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Rein Munter.

Naljakas (ja samas kurb) näide on tuua USAst Lõuna-Californiast, kus hiljuti avastati, et 18,5 miljonit inimest said koos joogiveega pidevalt epilepsiavastaseid ja rahustavaid ravimeid.

Ehk oli see tänapäeva rahutus ühiskonnas isegi kasulik?

Ligi kakssada aastat on suudetud üht-teist jäätmete ja saasteainetega ette võtta. Näiteks Euroopas oli esimeseks reovete kogumise ja töötlemise süsteemiks inglise inseneri William Lindley poolt Saksamaal Hamburgis 1842. aastal ehitatud lahendus. Juba 1914. aastal avastasid kaks Manchesteri inseneri – Edward Arden ja William Lockett – aereeritud reovees iseenesest tekkiva mikroorganismide segakogumi – aktiivmuda, mis reovett puhastas. Tundus, et inimkond on igaveseks ajaks lahendanud oma elukondlike jäätmete kõrvaldamise probleemi.

Aga aeg läks, toimus tehnoloogia ja tööstuse tormiline areng ning reovette ilmusid tsüaniid, raskemetallid, püsivad orgaanilised saasteained ja palju muud, mille kõrvaldamine kujunes reoveetehnoloogias tõsiseks probleemiks. Ja juba 1980ndatel hakati rääkima veel uuest väljakutsest – ravimijääkidest, mida isegi hästi töötav reoveepuhastusjaam ei suuda täielikult eraldada.

Ravimijäägid ja narkootikumid jõuavad toidu sisse

Kust need ilmusid?

Globaalselt tarbitakse maailmas praegu ca 100 000 tonni aastas ravimeid (peamiselt põletikuvastaseid ja valuvaigisteid, nagu ibuprofeen, paratsetamool, diklofenak jt) ning antibiootikume (sulfoonamiidid, tetratsükliin, penitsilliin, imidazol jt). Neile lisaks on viimasel ajal reovees üha rohkem tuvastatud narkootikume (nn illicit drugs).

Maailma ravimite aruandes (World Drug Report, 2018) märgitakse, et üle 275 miljoni inimese maailmas tarbib narkootikume, kokku tuhandeid tonne aastas! Eestis ilmus 28. märtsil 2023 justiitsministeeriumi teadaanne, et juba 2022. aasta algusest on nad tellinud reoveeuuringuid, et tuvastada 13 linnas elanike poolt tarbitud narkootikumide jälgi reovees, eesmärgiga teha kindlaks, kui palju ja milliseid narkootikume kuskil tarbitakse, et seda paremini piirama hakata.

See teema on praegu üha rohkem avalikkuse fookuses, sest ebapiisavalt puhastatud reoveega satuvad ravimijäägid ja narkootikumid loodusesse, pinna- ja põhjavette ning väetiseks kasutatava reoveemudasse, sealt aga meie toiduainetesse. Milliseid tagajärgi tervisele see pikemas perspektiivis võib põhjustada, ei tea praegu keegi.

Mõnevõrra isegi keerulisemaks probleemiks on hiljuti kujunenud mikro- ja nanoplastid reovees ja reovee mudas, kuna nende levikuga on seotud ka pinnas ja atmosfäär. Hinnanguliselt tarbib iga inimene enese teadmata ca 5 grammi ehk lusikatäie mikroplasti nädalas. See jõuab organismi õhust, joogiveest ja toidust.

Eriti ohtlikud on nanoplastid, millel on ülisuur eripind ning mis võivad põhjustada rakusisest toksilisust.

Mikro- ja nanoplastid on üks kümnest kaasaja kõige akuutsemast keskkonnaprobleemist. On jõutud alles esimeste labori- ja pooltööstuslike katseteni nende eraldamiseks, kasutades aktiivsöe-ja liivafiltratsiooni, mikrobiaalset degradatsiooni ja raudoksiidi koos magnetiga.

Foto: Pixabay

Et takistada ebasoovitavate ja kahjulike lisandite sattumist keskkonda ning vältida nende kahjulikku mõju tervisele, uuriti kõigepealt, kui palju suudab neid aineid kinni pidada tavalist tuntud tehnoloogiat (eel-, bio-, järelpuhastus) kasutav reoveejaam.

Maailma mitmete reoveejaamade monitooringu tulemused näitasid, et reovee eelpuhastus (koagulatsioon, selitamine) kõrvaldab erinevaid ravimiliike keskmiselt kuni 50%; aeroobne biopuhastus olenevalt ravimist 25-100% ning järelpuhastus (filtrimine, adsorptsioon) enamikku aineid 75-95%.

Mis oleks parim puhastustehnoloogia?

Üsna palju on parima puhastusmeetodi väljaselgitamiseks tehtud peamiselt laboratoorseid, aga ka üksikuid pooltööstuslikke uuringuid. Laboratoorsetes tingimustes on katsetatud vähemalt 25-30 erinevat meetodit: aeroobne oksüdatsioon membraanbioreaktoris (MBR) ja liikuva kelmega bioreaktoris (LKBR), gamma-kiirgus, adsorptsioon biosöel ja savidel, elektrokoagulatsioon jt.

Paljud uurijad on nüüdseks jõudnud arvamusele, et parimaks tehnoloogiaks, mis kõrvaldab 90-100%-liselt enamikku ravimijääkidest ja narkootikumidest, on adsorptsioon aktiivsöel kombineerituna süvaoksüdatsiooniprotsessidega (AOP): Fenton (H2O2/Fe2+); Foto-Fenton, H2O2/UV, TiO2/UV jt.

Tallinna Tehnikaülikooli materjali-ja keskkonnatehnoloogia instituudis (teadlaste M. Trapido, S. Preis, N.Dulova jt eestvõttel) lagundati antibiootikume (sulfametoksasooli ja trimetoprimi) kuni mineraalsete produktideni edukalt vesilahuses osoonimise ja osooniga aktiveeritud persulfaadi (PS) ning vesinikperoksiidi (H2O2) protsesside abil.

Katsetati ka uudset tehnoloogiat – ravimite (antibiootikum Vancomycin, põletikuvastased Naproxen ja Dexamethasone) lagundamist kõrgepinge ülilühikeste (0,2-0,3 mikrosekundit) impulsside abil pulseeriva koroonalahendusega (PCD) kolonnis. Kõigile ainetele saavutati ca 90-protsendiline eraldusaste.

Rootsis (Kalundborgis, 2002 ja Linköpingis, 2015) on aga juba jõutud ravimi- ja muude jääkainete eraldamise tööstusliku tehnoloogia rakendusteni. Mõlemas reoveejaamas suunati kolmes astmes puhastatud reovesi järelpuhastuseks osoonimisele ning seejärel töötlemisele liikuva kelmega bioreaktoris (LKBR). Kalundborgis saavutati osooni doosi optimeerimisega kõigi uuritud ravimijääkide 98-protsendiline eraldusaste, Linköpingis natuke väiksem, 80-protsendiline eraldusaste.

Seega kokkuvõttes – lootust on!