Tehnikaülikooli uus teadusprorektor Tiit Lukk: soovin näha tõhusamat koostööd Eesti ettevõtetega

TalTechi teadusprorektor Tiit Lukk vaatab küll oma otsustes tulevikku, kuid peab oluliseks üks-päev-korraga filosoofiat, sest tark ei torma. Foto: Karl-Kristjan Nigesen / Tallinna Tehnikaülikool

Veebruaris astus ametisse Tehnikaülikooli uus teadusprorektor, keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemteadur Tiit Lukk. Värske teadusprorektor räägib oma esimestest sammudest uues ametis ja lubab, et järske väga muudatusi oodata pole. Kindlasti tahab ta aga jätkata akadeemik Maarja Kruusmaa alustatud tööd, et hoida teaduse kvaliteeti jätkuvalt tõusujoones.

Teinud teadust nii Eestis kui ka väljaspool, on Tehnikaülikooli uuel teadusprorektoril ka oma visioon ja praktilised ideed, kuhu suunas Tallinna Tehnikaülikool peab liikuma, et tugevdada positsiooni nii Eestis kui ka maailmas.

Kui ühiskonnas räägitakse integratsioonist rahvusvähemuste vaates, keda on vaja kohaliku eluga rohkem siduda, siis Lukk on veendunud, et tänases teadusmaailmas on edu saavutamiseks vaja ka eri teadusvaldkondade suuremat koostööd. Tehnikaülikoolis võiksid veelgi suuremat ühisosa otsida näiteks IT- ja loodusteadlased, aga miks mitte ka ehitus- ja majandusvaldkonna teadlased.

Perspektiivikas oleks siduda rakendusteadusi näiteks majandusteaduskonna teemadega, kus integreeritud saaksid erinevad ärimudelid ja uued tehnoloogiad. «Biokeemikuna olen artikleid avaldanud koos arvutiteadlaste, mikrobioloogide, keemikute ja füüsikutega. Võin isiklikust kogemusest öelda, et see toimib, ja teadustulemusel on siis hoopis suurem kaal ja mõju,» kinnitab Lukk.

Kuus aastat tagasi Eestisse naasnuna asus Lukk tööle keemia ja biotehnoloogia instituuti vanemteadurina. Teadustöö kõrvalt juhib ta Eesti biokeemia seltsi, korraldab edukaid rahvusvahelisi teadusseminare ning mängib tšellot Tallinna Tehnikaülikooli kammerorkestris ja kontrabassi või bassikitarri puhkpilliorkestris.

Milliste mõtete või plaanidega teadusprorektori koha vastu võtsite?

Kui rektor Tiit Land selle ootamatu ettepaneku tegi, võtsin natuke mõtlemisaega. Tunnistan, et teadusprorektori amet on oluliselt erinev sellest tööst, millega ma seni olen kokku puutunud. Ma nimetaksin ennast jutumärkides paduteadlaseks. Rääkisin endast targematega, kelle arvamust usaldan. Teadusprorektori ametit julgustas vastu võtma ka varasem kogemus Eesti Biokeemia Seltsi presidendina, mitmeaastane kogemus ETAGi loodusteaduste valdkonna ekspertkomisjoni liikmena ja omaenda uurimisrühma juhtimine, mis kõik toetavad suurema vastutuse ja väljakutse vastuvõtmist. Lisaks olen aru saanud, et ametis olev rektor on kaasav juht, kes toetab teadlasi ja on juhina ülesehitav. Austan sellist juhtimisviisi väga ja see oli üks olulisi põhjuseid, miks ma oma jah-sõna andsin.

Kui rääkida plaanidest, siis järske muudatusi ei ole oodata. Soovin hoida stabiilset kurssi, kus teaduse kvaliteet püsib kõrge, jätkates oma eelkäija eeskujul teadlaste ja doktorantide toetamist. Eriliselt soovin näha suuremat koostööd teaduskondade ja instituutide vahel, aga ka tehnikaülikooli senisest tõhusamat koostööd Eesti ettevõtetega, mis toetaks innovatsiooni.

Mis on esimesed sammud, mis uues ametis ette võtate?

Minu esimene töö on ennast olulisega kurssi viia. On suur vastutus kujundada ülikooli teadusstrateegiat. Meil on ülikoolis kuus fookusteemat ning esimene töö ongi need teemad nii-öelda ära sisustada. Kes neid juhtima hakkavad, millised on fookusteemadega seotud võtmeprobleemid ja kuidas panna meeskonnad nende lahendamiseks toimima.

Üks teema, mille üle olen aastate jooksul veel palju mõelnud – juba siis, kui Eestisse 2016. aastal tagasi tulin: kuidas saada juurde Eesti doktorante. Meile tulevad välismaalt väga kõrgetasemelised doktorandid, kellega on juhendajana väga hea töötada, aga paraku liigub arvestatav osa välisdoktorantidest pärast doktorikraadi saamist edasi maailma või tagasi oma kodumaale ega jää Eesti majandusse panustama või siinset elu arendama.

Kuidas TalTechis praegu doktoriõppel läheb?

Doktoriõppega on meil tegelikult väga hästi. 2022. aastal kaitses TalTechis doktorikraadi lähiajaloo suurim arv tudengeid ning prognoosi järgi peaks 2023. aastal kaitsmisele jõudma veelgi rohkem. Meie juhendajad on tugevad, doktoriõpe kvaliteetne ja konkurentsivõimeline. Kui aga rääkida kitsaskohtadest, siis on üheks olulisemaks teemaks eestikeelne järelkasv. Kuidas julgustada eesti keelt kõnelevaid magistrante jätkama õpinguid Tallinna Tehnikaülikooli doktorantuuris? Suur vajadus on leida uusi lahendusi ja võimalusi, kuidas juba bakalaureusetudengeid saaks tugevamini ülikooliga siduda neid näiteks varakult teadusprojektides rakendades.

Erialati on rahvusvaheliste doktorantide osakaal erinev: näiteks loodusteadustes on välisdoktorante vähem, samas võiks infotehnoloogias Eesti doktorante rohkem olla. Välistudengid toovad endaga kaasa unikaalse pagasi, kuid tasakaal on oluline, et säiliks eesti keelt kõnelev järelkasv, mis osades valdkondades kipub kaotsi minema.

Teine probleem on doktorantide motiveeritus, et nad ka lõpetaks. Praegune statistika on veidi kurvastav, sest ainult pooled kõigist doktorantidest jõuavad lõpetamiseni.

Olen ise õppinud ja töötanud aastaid väga rahvusvahelistes kollektiivides ja tean, kui rikastavalt ja maailma avardavalt mõjub kultuuriline mitmekesisus. Seetõttu soovin, et välistudengid tunneksid ennast TalTechis alati oodatuna. Üks põhjus, miks mind tõmbas Eestist kaugemale, oligi see, et siin tundus sel ajal natuke igav. Ameerikas oli koos palju rahvuseid kogu maailmast ja mul on hea meel tõdeda, et TalTechis õppides on võimalik täna sarnast kogemust saada. Ühtlasi tagab see juba õppima asudes soodsa pinnase, et teha ka tulevikus edukat rahvusvahelist koostööd.

Olite aastaid USAs. Mida saate oma rahvusvahelisest kogemusest teadusprorektori ametisse kaasa võtta?

Ei saa öelda, et USAs teadust oluliselt teistmoodi tehtaks, kuid seal pandi rohkem rõhku koostööle nii ülikoolidevaheliselt kui ka ülikoolisiseselt, erinevate teaduskondade-distsipliinide tasemel. Interdistsiplinaarne teadus on üks minu lemmikteemasid – olen selle tõsine fänn.. Soovin rohkem näha, et insenerid ja keemikud teeks koostööd ja võtaks kampa ka kellegi, kes on IT-s väga kõva käsi. Mitte ainult TalTechis, aga teisteski ülikoolides on tihti justkui raamid ees – siin on keemikud ja seal geenitehnoloogid ja kõik ajavad eraldi oma asja. Tihti jäävad uurimata omavahelised pidepunktid, aga minu arust peaks neid just rohkem otsima. See aitaks purustada ka distsipliinide vahelisi eelarvamusi, kasvataks vastastikust usaldust ja viiks terviklikuma teaduse poole.

Toon ühe näite. Ressursside väärindamise meetmega (RESTA) seoses oli väga selgelt näha, kuidas loodusteaduskond ja inseneriteaduskond saavad teha tihedat koostööd. Olen korraldanud ühisüritusi ja teadlasi kokku viinud, aga tahan, et see toimuks igal pool, et leitaks üles ühised koostöövormid või -punktid, mille abil oleks võimalik Euroopast ära tuua suured teadusrahad. Väikeses riigis on võimalik ära teha palju, kui eri valdkonnad oma jõud ühendavad.

Biokeemikuna teen praegu koostööd isegi masinaehitajatega. Minu uurimisrühmal on käsil projekt, mida rahastab Keskkonnainvesteeringute Keskus ja mille tarvis töötame välja nutikaid lahendusi kliimaeesmärkide saavutamiseks Gruusias. Koostöös sealse mandariinimahlatööstusega otsime lahendusi, mida teha pressijäägiga, mis on väga suur kasvuhoonegaaside emissiooni allikas ja praegu maetakse lihtsalt maha. Pressijääke on tegelikult võimalik efektiivselt ära kasutada, näiteks fermentatsioonis, aga enne tuleb sealt eeterlikud õlid ja muu kasulik kätte saada.

Läksin ja koputasin inseneride, täpsemalt professor Toivo Tähemaa uksele. Ütlesin: «Kuule, Toivo, selline lugu, et meil on natuke raha, kas saaksime ehitada prototüübi?».

Andsime tema meeskonnale detailse kirjelduse, milles oli probleem ja mida tahtsime saada. Tänu kahe valdkonna teadmistele ja kogemustele on tulemus selline, et nüüd ehitamegi koos konveier-printsiibil toimivat aurudestillaatorit, mille viime lähiajal Gruusiasse. Sellega võimaldame kohalikul tööstusel fraktsioneerida mandrariinimahla pressijääke, et väärindada muidu kaotsi minevat biojäädet.

Foto: Karl-Kristjan Nigesen / Tallinna Tehnikaülikool

Mis seisus on Eesti teadus?

Eesti teaduse üldpilt on väga hea, aga see ei tähenda, et muresid pole. Põhiline rahulolematuse allikas on teaduse rahastusega seonduv. Eesti riik peab hakkama rohkem toetama teadust kõikidel tasemetel – olulised on nii alus- kui rakendusuuringud, sest seeläbi saavad ülikoolid läbi innovatsiooni anda ka suurema panuse Eesti majandusse. Loodavasse koalitsiooni kuuluvad parteid annavad siiski lootust, et nii kõrghariduse kui ka teaduse toetamine on uue valitsuse üks olulistest prioriteetidest.

On imetlusväärne, et vaatamata majanduslikule ebakindlusele tehakse TalTechis maailma mastaabis tippteadust. Muidugi tuuakse tihti midagi selle nimel ka ohvriks – kasvõi omaenda palk. Ei tohiks nii olla, et teadlased töötavad õhinapõhiselt.

«Kui tuleb kirjutada kiri inimesele, kes on kaks korrust allpool, siis pigem lähen kohale ja räägin silmast silma.»

Puutun teadusprojektides kokku nii Tartu Ülikooli kui Eesti Maaülikooli teadlastega. Mulle tundub, et meie probleemid paljuski kattuvad – et teadus kipub olema projektipõhine, teadusraha napib, kohalikke doktorante otsitakse tikutulega taga ka teistes ülikoolides ja iga järgneva grandi lõppedes puudub kindlustunne. Ma usun, et tugev teadus ja tugevad tiimid ning intersektoraalsus võimaldavad astuda suurema sammu pikemate ja rahakamate teadusprojektide suunas, mis tagavad ühtlasi suurema stabiilsuse.

Üht tahaks veel rõhutada. Tehnikaülikooli tööle tulles tundsin väga suurt toetust kaastöötajatelt, juhtidelt, ka tugitöötajatelt, nii et vähemalt selles mõttes julgen küll öelda, et siin on teadlastel hea töötada.

Millised on teaduse globaalsed mured ja väljakutsed?

Suurim murekoht on seotud keskkonnaga. Maa, millel me elame, hakkab üle kuumenema. Põletavateks küsimusteks on kliimaneutraalsuse saavutamine ja süsinikujalajälje vähendamine. Peame olema valmis selleks, et vastu tuleb võtta ka otsuseid, mis ei ole nii kliimaneutraalsed, näiteks maavarade kontekstis. Kust tulevad metallid, mis lähevad energiasalvestitesse, või vask, mida on vaja elektriautode või näiteks tuulegeneraatorite tootmiseks, kui me ei tõsta nende kaevandamise mahtu? Samuti on ka metallimaakidest puhta metalli kättesaamine korraliku süsinikujalajäljega.

Lugesin hiljuti ühest paari aasta tagusest BBC uudisloost, et ühe tonni puhta liitiumi tootmiseks emiteeritakse olenevalt kaevanduse tüübist hinnanguliselt 5–15 tonni süsnikdioksiidi. Nii et kliimaneutraalsusele üleminekul on igal sammul ja tegevusel ka oma hinnasilt küljes, mis ei ole alati meeldiv. Suure eesmärgini jõudmise esimene etapp on päris keeruline ja see võib olla ka keskkonnale päris karm.

Viimased aastad on toonud hulga kriise, mis on kogu maailmas suurendanud hirmu, segadust. Meedia küsib küll teadlaste arvamust, aga sama palju kõlab ka selgeltnägijate ja teadusevastaste hääl. Rootslased on uhked, et nende ühiskonnas kuulatakse ja usutakse teadlast. Kuidas on lood Eestis?

Kuulan igal nädalal Kuku raadiost sellist saadet nagu „Olukorrast ajakirjanduses“, mis on tõsiselt hea ajaviide ja väga informatiivne. Sealt kumab läbi, et tihtipeale pumpab ajakirjandus üles teemad, millest huvituvad tegelikult võrdlemisi marginaalsed grupid. Ühiskonnas laiemalt tegelikult ikkagi usaldatakse teadlast – ja sellega käib kaasas ääretu vastutus.

Ajakirjandus läheb võib-olla liiga kergelt väikeste gruppide liimile, mistõttu jääb mulje, nagu oleks terve Eesti ühiskond meedia peegelpilt. Kindlasti saab TalTech võtta siin suuremat rolli, vaadates kaugemale tulevikku ja andes ühiskonnale teadusele tuginevat infot ning olla sihtide näitaja ja eestvedaja – see peaks olema iga teadlase missioon ühiskonnas.

Missugune juht te olete?

Mulle meeldivad läbipaistvad reeglid, pean lugu kokkulepetest, ausast mõttevahetusest, hindan vastastikust lugupidamist.

Juhtimises pooldan koostööl põhinevat partnerlust. Mulle meeldib inimestega suhelda, meeldib personaalne lähenemine. Kui tuleb kirjutada kiri inimesele, kes on kaks korrust allpool, siis pigem lähen kohale ja räägin silmast silma. Vaatan küll oma otsustes tulevikku, kuid pean oluliseks üks-päev-korraga filosoofiat. Tark ei torma!

Teaduste Akadeemias on 12% akadeemikutest naised, Noorte Teadlaste Akadeemias 48% naised, Eesti rahvastikust aga 52% naised. TalTechis on naistöötajate osakaal 47,5%, aga naiste osakaal akadeemilisest personalist 37,4%. Kas on vahet, kas juhtida naisi või mehi ning kas sooline tasakaal on teaduses teie silmis oluline?

Arvan, et ei ole vahet, kas teadlane on mees või naine, vaid see, millised on inimese oskused ja omadused. Neist tegelikult veel olulisemaks pean inimlikke väärtusi, avatud akadeemilist dialoogi ja kõrget eetikat.

Mulle meeldivad inimesed, kellel on hea huumorimeel ja kes suudavad ka ise enda üle nalja heita, olgu ta siis mees või naine. Mõnes valdkonnas on võib-olla erialast tulenevalt ühe sugupoole ülekaal jätkuvalt levinum, kuid siiski oli mul Cornelli ülikoolis töötades rohkesti naiskolleege, kes olid keevitajad või insenerid ja töötasid treipingi taga – see ei olnud kellegi jaoks üllatus ega probleem.

Soosin igati soolist tasakaalu, kuna seeläbi välditakse stereotüüpidesse langemist, mis omakorda võimaldab märgata isiksusest ja tema teadmistest lähtuvaid tugevusi.

Mängite Tallinna Tehnikaülikooli kammerorkestris tšellot. Kuidas teist üldse biokeemik sai ja mitte elukutseline tšellomängija? Mis hobid veel teie argipäeva mahuvad?

Muusikakooli läksin varases nooruses suuresti tänu oma viiuliõpetajast emale. Kuigi ma nautisin väga pillimängu, sain üpris varakult aru, et ma ei suudaks eales tundide viisi igapäevaselt pilli harjutada, mis on vajalik tipptasemeni jõudmiseks. Sellegipoolest sai muusikakool lõpetatud ja pillimäng on minuga kaasas käinud kogu elu. Sama muusikapisikuga olen õnneks suutnud nakatada ka oma tütart ja vanemat poega, kes mängivad vastavalt tšellot ja löökpille.

Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis õppides oli üheks minu bioloogiaõpetajaks kadunud biokeemik Urmas Kokassaar, kes oli tõeliselt fenomenaalne kuju. Ta oskas vaimustavalt, sütitavalt ja naljakalt oma ainest rääkida, segades sisse isegi anekdoote. See oli lihtsalt suurepärane ja ilma temata ei oleks ma võib-olla bioloogiaõpinguid Tartu Ülikoolis valinud. Ta oli ehe näide sellest, kuidas oma erialast vaimustunud teadlane mõjus noortele nii inspireerivalt, et mitmed tema klassiruumist läbikäinud on täna Eesti ülikoolides tegutsevad teadlased.

Biokeemiani jõudsin tänu ühele Ameerikast tagasipöördunud Eesti teadlasele, kellega mu tee ristus Tartu Ülikoolis bakalaureuseõppes. Tänu tema positiivsele kogemusele ja julgustusele süvenes ka minus otsus, et tahan end biokeemiaga rohkem siduda. Nii läksingi Ameerikasse Illinoisi ülikooli doktorikraadi tegema.

Väga pikalt on mulle pakkunud huvi ka elektroonika. Sain selle pisiku isalt, kellelt õppisin, et peaaegu kõike on võimalik ära parandada. Pärast järeldoktorantuuri oli huvitav, kui kandideerisin Cornelli ülikooli sünkrotroni kiirekanali teaduri tööle, küsiti minult kui biokeemikult ja struktuuribioloogilt intervjuul ka ootamatuid küsimusi: näiteks kas oskan mõnda programmeerimiskeelt, kuidas suhtun töökojas töötamisse, mida olen teinud hobielektroonikuna ning millised on minu muud hobid. Kiirekanali teadlasena oli minu tööks muuhulgas ka kiirekanali komponentide disain ja joonestamine, millele järgnes üks kahest – kas jooniste üleandmine mehaanikule ja ootamine, et paari nädala jooksul saab see komponent välja freesitud, või minna töökotta ja ise asi korda ajada. Mina otsustasin, et teen ise, sest nii on palju põnevam.

Võimalik, et sealt ongi pärit mu vaimustus valdkondade integreerimise vastu.