ARVAMUS ⟩ Süsinikubilansi arvutustes tuleks arvestada ka mullas toimuvate muutustega

Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas. Foto: Mihkel Maripuu

Metsade süsinikusidumise ja -emiteerimise üle käivad kõvad vaidlused, kuid arvatavasti ei tea nii mõnigi, et tegelikult vaieldakse vaid väikese vähemuse üle. Nimelt peitub valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) andmetel metsa süsinikust puidus vaid 17 protsenti. Ülejäänud 83 on hoopis metsamullas: puidus saab süsinik salvestuda sajad, mullas aga tuhanded aastad. Mulda tekib seda küll aeglaselt, aga see-eest pidevalt juurde, kas siis otsese süsinikusisalduse või huumusekihi kasvades.

Terve planeedi muldades on süsinikku rohkem kui eluslooduses ja atmosfääris kokku: vastavalt 2500, 560 ja 800 miljardit tonni. Muidugi mängivad puud metsas väga olulist rolli, sest maapealne puistu paistab hästi silma ning kõik tahavad kohe sõna võtta, kui jälle mõni lank on maha võetud. Paljud aga ei vaatagi allpoole – nii kiputakse silmaga nähtavat osa metsas üle hindama ega osata suurt arvestada sellega, mis jalge all toimub.

Palju sõltub ka metsatüübist ja kasvukohast. Troopilises metsas on puid suhteliselt palju, nendes on ka rohkelt süsinikku, mullas jälle vähem. Mida enam põhja poole liikuda, seda väiksemaks jääb kasvupinnal puude osatähtsus ja suureneb mulda salvestunud süsiniku hulk. Eriti suured süsinikureservuaarid on märgalad – sood, rabad ja ka sooheinamaad, kus ülemises meetripaksuses mullakihis leidub süsinikku üle 700 tonni hektari kohta.

Atmosfäärist seotakse süsinikku taimede fotosünteesis, mille käigus saab süsihappegaasist ja veest päikeseenergia kaasabil suhkur. Mida paremini puud ja taimed kasvavad ehk mida suurem on puidu aastane juurdekasv, seda enam süsinikku seotakse. Kõige rohkem suudavad seda teha heades kasvukohtades asuvad noored ja keskealised puistud. Vanas metsas jääb puidu juurdekasv väikseks või lausa olematuks. Laguneva orgaanilise aine arvelt suureneb emissioon ja teatud määral ladestub süsinik ka mullas. Protsess on aga väga aeglane ning mullakihi paksus kasvab looduslikes tingimustes vaid 2 kuni 3 sentimeetrit 500 aasta jooksul.

Mida siis teha, et võimalikult palju süsinikku nii puudes kui ka mullas siduda? Kõige olulisem on tagada metsamuldade optimaalne vee- ja õhurežiim. Kuivendamine soodustab puidu juurdekasvu, kuid samal ajal hakkab ka mullast rohkem süsinikku eralduma, mistõttu on vaja leida tasakaal.

Arenenud maades, kus maa hind on kõrge ja metsad on suuremas osas istutatud, reguleeritakse taimede ja puude toitumist. Looduslikult uuenevate metsade osakaal on maakeral 92 protsenti, kuid istutatavate alade pinnad tasapisi suurenevad. Kui puude kasv on häiritud, tuleb neile paremad tingimused luua. Üks olulisi komponente selles lähenemises on taimkatte optimaalne ja tasakaalustatud varustatus makro- ja mikroelementidega.

Majanduslikus mõttes on taimede toitumise parandamine isegi tulusam kui põllul. Erinevus on vaid selles, et põllult saab suurema saagi ja raha kätte samal sügisel, hästi kasvanud metsast saavad rahalise tulu alles järeltulijad. Aga rohkemast süsinikusidumisest saame igal aastal kasu kõik – üks lihtsaim võimalus kaasa aidata Euroopa Liidu eesmärgile 2030. aastaks süsinikuheidet 55 protsenti vähendada.

Palju sõltub muidugi ka metsamajandamisest: mis liiki on puud, kui kiiresti nad kasvavad, kui tihti neid raiutakse, kas kogu biomass viiakse langilt minema, kas välja juuritakse kännud ja nii edasi.

Metsast ja süsinikust rääkides tuleb vaadata laiemat tervikpilti, maa peal ja mulla all toimuvaid protsesse ühekorraga. Süsinikubilansi arvutustes peaks lisaks arvestama ka mullas toimuvate muutustega. See on kindlasti kasulik Eesti kasvuhoonegaaside heite vähendamise sihtide täitmisel, sest meil on metsaalasid palju ning asume ka laiuskraadil, kus mullasüsinikul on väga suur roll. Peame kasutama kõiki võtteid, mis tagavad parima puude juurdekasvu ning soodustavad ühtlasi süsiniku sidumist nii mulda kui ka taimestikku.