Tallinna Tehnikaülikooli (TalTech) teatel tähistab 14. märts Eesti jaoks ressursside ülekasutamise päeva ehk selleks päevaks on ära kasutatud aasta jagu ressursse, mis arvestades Eesti rahvaarvu ja territooriumi, võiks kuluda 2023. aasta lõpuni.
Eestlased ületasid täna ühe Maale väga olulise piiri (1)
See tähendab, et aasta lõpuni elab Eesti ühiskond planeedi taluvuspiiride mõttes nii, nagu oleks veel teine ja kolmas planeet. Eesti hajaasustus ning väike rahvaarv kergitavad loomupäraselt ühiskonna keskkonnajalajälge. Ka värske arenguseire keskuse raport kinnitab, et eestlase keskkonnajälg on teiste eurooplaste omast kolmandiku võrra suurem ja ületab planeedi taluvuspiiri 3,8 korda, teatas ülikool.
Aastal 2018 oli ületarbimise päev Eesti jaoks 30. märts, 2021. aastal 23. märts. Eesti tähis on seotud eelkõige riigi suure süsinikujalajäljega, mis tekib põlevkivil põhineva energiatööstuse tõttu. Kuid märkimisväärselt suured on ka Eesti ühiskonna liikuvusest tekkinud süsinikuheide ning toidu tootmine.
Globaalse ületarbimise päev tähistab seda kuupäeva aastas, mil inimkond on kasutanud ära kõik bioloogilised ressursid, mida planeet Maa on võimeline aasta jooksul taastama või taastootma. See tähendab, et kõik, mida tarbime järgneva aasta jooksul, süvendab ökoloogilist defitsiiti. Maa ületarbimise päeva arvutamiseks jagatakse planeedi biovõimsus, ehk ökoloogiliste ressursside hulk, mida Maa suudab sel aastal genereerida, inimkonna ökoloogilise jalajäljega ja korrutatakse päevade arvuga aastas. Ülemaailmselt on see 2023. aastal 13. mai.
TalTechi rohepöörde prorektori Helen Sooväli-Seppingu sõnul on ületarbimise päev indikatsioon Eesti tegevustele. Kui Eesti on võtnud endale eesmärgi saada kliimaneutraalseks aastaks 2050, siis ületarbimise päev näitab, et me pigem panustame globaalsesse kliima- ja elurikkuse kriisi kui vähendame seda.
«Eestis saame positiivset muutust luua vähendades energiatootmise keskkonnamõju. Samuti on oluline teadvustada toiduraiskamist ning vajadust ümber struktureerida transpordikasutus. Ületarbimise vähendamine nõuab ühelt poolt tarbimisharjumuste muutusi, kuid teiselt poolt struktuurseid muutusi ühiskonnas, selget rohepoliitikat ning kliimanutikaid tehnoloogiaid muutuste ja poliitikate ellurakendamiseks,» leiab Sooväli-Sepping.