NEW SCIENTIST ⟩ Kas kassid on sotsiopaadid või on neid lihtsalt valesti mõistetud?

Kassid kodustasid ennast ise ja on aja jooksul meid armastama õppinud. Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels

Ma juurdlen üsna tihti, miks meil kodus kass on. Viimati ajendas neid mõtteid mu kass Peggy siis, kui ta kummutile hüppas ja sealt ühe keraamilise kausi maha lükkas. Loomulikult kukkus see kildudeks. Tõenäoliselt on ta artikli avaldamise ajaks jõudnud veel teha midagi, mis mind mu lemmikloomavalikus kahtlema paneb, kirjutab New Scientisti kaasautor Michael Marshall.

Erinevalt koertest, kes meist kõiges, ka oma emotsionaalses heaolus, sõltuvad, paistavad kassid olema sisuliselt sotsiopaadid. Enamik kassiomanikke (kui omanik siin üldse kohane sõna on) on mänginud mõttega, et meie kassidest kaaslased tõenäoliselt hülgaksid meid, kui me ühel hetkel nende toidupakke enam avada ei suuda. Loomulikult poeb Peggy mulle mõnikord kaissu, aga võibolla otsib ta lihtsalt soojust. Hoolimata sellest, et kassid on inimeste keskel juba tuhandeid aastaid elanud, on küsitav, kas see neid ka taltsamaks muutnud on.

Võib ka olla, et kasse lihtsalt mõistetakse valesti. Koertega võrreldes väljendavad nad end palju peenemalt, paljud meist ei saa arugi, mida nende žestid ja käitumine tähendavad. Hiljutised katsed viitavad, et kassid on sotsiaalselt intelligentsemad ning saavad oma tuttavatest inimestes palju paremini aru, kui me adume. Uuringud näitavad isegi seda, et me meeldime kassidele (ma tean, ka mina ei suuda seda tegelikult uskuda). Enamgi veel, geeniuuringutest hakkab selguma, kui «kodustatud» kassid tegelikult on. Ja need leiud võivad sind oma kassi hoopis teise pilguga vaatama.

Kassid ja koerad on maailma populaarseimad lemmikloomad, ometi käituvad need kaks meie suhtes väga erinevalt. Kui omanik koju jõuab, tormavad koerad põnevusega ukse juurde, kassid aga paistavad ülbed ja ükskõiksed. Lugu sellest, kuidas need liigid inimese kõrvale elama jõudsid, pakub teatavaid selgitusi.