NEW SCIENTIST ⟩ Nad kuivatavad end ise ära (2)

, New Scientist, kaasautor
Copy
Foto: LoggaWiggler, Pixabay

Vesi on elu alus. Hooletu, ülbe ja raiskav suhtumine loodusesse tapab nii majanduse kui ka inimese. 

Seitsmel USA edelaosa osariigil on seaduslikult lubatud Colorado jõest vett võtta - need osariigid on Arizona, California, Colorado, Nevada, New Mexico, Utah ja Wyoming. Kuid kuna kunagise võimsa jõe veetase on praegu ajaloolise madalseisu juures, siis anti osariikidele föderaalne tähtaeg, et vabatahtlikult nõustuda veekasutuse järsu kärpimisega. 31. jaanuariks nad sellega hakkama ei saanud. Vahepeal on jõe madal vooluhulk juba kärpinud ikoonilise Hooveri tammi elektritootmise võimsust – kunagi suutis see elektrijaam läbi aasta toota kuni 2080 megavatti hüdroenergiat, kuid 2022. aasta juuni seisuga on selle tootmine poole võrra vähenenud.

Ülekasutamine ja kliimamuutused on vähendanud Colorado jõe nireks, samas kui aastakümneid kestnud rahvastikubuum edelas asuval kõrbealal on ainult suurendanud nõudlust selle veeressursi järele. Piirkonna kiire kasv pole kunagi olnud jätkusuutlik, kuid hiljutised piirangud sellistes linnades nagu Las Vegas ja Phoenix on küll suutnud mõnes kohas veeraiskamist ohjeldada, kuid see võib praeguse kriisi veelgi hullemaks muuta.

Pärast seda, kui Arizona uus veeprobleemi-teadlik kuberner Katie Hobbs jaanuaris ametisse astus, on ta paljastanud, et eelmine administratsioon ei suutnud jõustada osariigi nõuet, et uued elamuarendused peavad tagama veevarustuse 100 aastaks.

Kuid Hobbs ja Colorado vesikonna vee-eksperdid teavad, et kontrollimatu areng on vaid jäämäe tipp – ja et põllumajandus on tõeline probleemsektor, mis kasutab suurema osa Colorado vesikonna veest. USA lääneosa veeseadused on sama keerulised kui salapärased. Kuid enam kui sajandi jooksul on need soodustanud jätkusuutmatu põllumajandusäri tõusu kogu piirkonnas.

Alates Arizona esmakordsest koloniseerimisest on hubristlikud poliitilised juhid ja ettevõtjad kasu saanud idee müügist, et inimeste leidlikkus võib veepuudusele lahenduse leida. Seda vaadet müüb praegu Arizonale Iisraeli ettevõte IDE Technologies, mis lubab ehitada Mehhikosse Puerto Peñascosse 5,5 miljardit dollarit maksva magestamistehase, mille vesi eksporditaks 320 kilomeetri pikkuse torujuhtme kaudu Arizonasse. See on irooniline, sest just Arizona Ülikool alustas esimest korda Puerto Peñasco vee magestamise tehnoloogiate uurimist 1960. aastate alguses.

Hubristlik inimene on liigse uhkusetundega, liigse enesekindlusega enesetähtsustaja. Sellest tulenevalt kipuvad hubristlikud isikud üle hindama oma võimed, teadmisi, tähtsust ja edu tõenäosust. Ehk teisisõnu on tegemist arrogantse inimesega.

Arizona meeskond leidis aga, et suuremahulised magestamistoimingud nõuavad erakordselt palju energiat. 1960. aastatel oli merevee magestamise energiakulu USA jaoks ebareaalselt suur. Nagu ma kirjeldan oma raamatus Arid Empire, hakkasid Arizona teadlased edendama Araabia poolsaarel magestamis-kasvuhooneprojekte. Seal sai magestamisjaamade toiteks kasutada diiselgeneraatoreid, seejärel toornaftat ja hiljem maagaasi.

Tänapäeval sõltub iga Araabia poolsaare linn tohututest magestamistoimingutest. Kuid isegi seal, kus valitsustel on nafta ja gaas praktiliselt tasuta kasutada, on magestamisrajatiste toitekulud nende jaoks liiga kõrged, et toetada suuremahulist põllumajandust. Ja seal, kus põllundusäri on arenenud, on see kestnud vaid nii kaua, kuni põhjaveevarusid jätkunud on. Saudi Araabias on see aeg möödas ja kuningriik asub nüüd kuivakstõmmatud põhjaveekihtide peal.

Just seetõttu ei saa USA edelaosa kõrb oma veekriisist lihtsalt välja tulla. Kui magestamine ei suuda toetada põllumajandusäri riikides, kus tehased töötavad riigile kuuluvatel fossiilkütustel, ei saa see kindlasti toimida ka piirkonnas, kus puudub odav energia. Vahepeal on Saudi Araabia investorid omandanud maad Arizonas, et kasutada ära osariigi leebeid veeseadusi. Ehkki see tekitas eelmisel aastal kära, kestab Arizona põllumeeste vastuseis põhjaveekasutuse mistahes reguleerimisele, mis tagab, et ka selle osariigi põhjaveekihid «kuivatatakse» ära.

Kõrbe õitsemapanemine põllumajandusäri kaudu on alati olnud romantiline idee. Aga see on alati olnud ka miraaž.

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist avaldatud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Aleksander Laane.

Eesti probleem pole esialgu veepuudus, sest lähim tugevas mageveedefitsiidis ala asub Poolas. Eesti probleemiks on põllumajandusest ja loomakasvatusest tulenev põhjavee (joogivee) ning jõgede-järvede-merereostus ja eutrofeerumine; suured elutud alad Läänemere põhjas; ravimitejäägid, hormonaalsüsteemi kahjustavad ja haigusi tekitavad tehisained ning tohutul hulgal sisuliselt lagunematut ja mürgist mikroplasti. 

Iisrael, mis on suures osas kõrb, pakub küll vastupidist näidet USA kogemusele. Veeküsimusi on seal süstemaatiliselt lahendatud 1948. aastast.  Aastal 1959 leiutati seal tilkniisutuse tehnolooga, mis võimaldab taimel kätte saada 95 protsenti kohaletoodud veest - aurustub vaid minimaalne osa. Tänaseks päevaks toodetakse selle abil 75 protsenti põllumajandustoodangust, millest väga suur osa läheb ekspordiks. Alates 1985. aastast hakati reovett süstemaatiliselt puhastama selleks, et kasutada seda põllumajanduses. Aastaks 2015 moodustas magestatud ja taaskasutusvesi juba poole kasutatava vee koguhulgast. Vee taaskasutusmäär on täna üle 90 protsendi ja aastaks 2025 tahetakse jõuda 95 protsendi määra juurde. 

Veel enne omariikluse taastamist 1948. aastal hakkas 1901 asutatud KKL-JNF ehk Juudi Rahvusfond ostam maid, rajama veereservuaare, taastama metsi ja põllumaid. Nad on rajanud ulatusliku veereservuaaride ja poollooduslike immutus-puhastusalade võrgustiku, kuhu suunatakse näiteks linnade vihmaveed. Iisraeli magestamistehnoloogiad tagavad piisava veehulga, kuid vee kokkuhoiukampaaniad on sellegipoolest järjepidevad.   

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkinud Aleksander Laane.  

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles