NEW SCIENTIST ⟩ Mida ütleb teadus – kas lapsi on mõtet saada?

Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels

Minu vanemlik entusiasm tipnes 4-aastaselt, kui mind koolinäidendis Jeesuse sünnist Maarja rolli mängima pandi. Võtsin oma kohustusi Maarjana äärmise tõsidusega, kuni esietendusel ühe tempokama laulu ajal väikese jeesuslapse nuku maha pillasin. Peaosa ma enam kunagi kuskil mängida ei saanud, kirjutab populaarteadusliku ajakirja New Scientist kaasautor Abigail Beall.

Ma ei oska öelda, kui paljud tüdruklapsed mängivad nukkudega sellepärast, et nad on imikutest lummatud või lihtsalt sellepärast, et ühiskond suunab neid seda tegema. Aga ma tean, et minul isiklikult lapsena nende vastu mingisugust huvi ei olnud. Kui jeesuslaps oleks olnud plastmassist dinosaurus või astronaut, oleksin võibolla entusiastlikum olnud.

Kuigi lapsena ma ise lapsevanemaks saamiseks ei unistanud, on see küsimus mind aina enam painama hakanud. Tänaseks olen abielus, mõned mu lähemad sõbrad ootavad lapsi ja eelmisel aastal sain ma 30-aastaseks. Nende suurte elusündmustega kaasneb teatav ühiskondlik ootus ja surve. Kuid ma ei tea päris täpselt, mida ma tahan.

Ma ei ole oma murega üksi. Ühendkuningriigis ei tea 38 protsenti 25–34-aastastest, kas nad tahavad lapsi või mitte. Või ütlevad nad, et ei taha lapsi praegu, vaid kunagi hiljem. Sündimus on kogu maailmas langenud – ja inimestest, kes lapsed on saanud, kahetseb oma otsust märkimisväärne hulk. Et mitte lõpetada ühena neist, tahan emotsionaalse pagasi ja kultuurilised ootused kõrvale jätta ning välja selgitada, kas tuimad faktid suudavad mind õiges suunas juhatada.

Alustan suurest küsimusest – sellest, mis vestlustes ja artiklites ikka ja jälle paistab üles kerkivat: millist mõju ühe inimese siia ilma toomine keskkonnale avaldab. Ühes 2017. aasta ülevaateartiklis võrreldi inimeste võimalike isiklike valikute mõju, mida nad rikastes riikides keskkonna heaks teha saaksid. Taimne toitumine säästaks keskmiselt 0,8 tonni süsihappegaasi aastas. Ühest üle Atlandi edasi-tagasi lennureisist loobumine 1,6 tonni. Elu ilma autota 2,4 tonni aastas. Kuid üks laps vähem hoiaks aastas keskmiselt kokku 58,6 tonni süsihappegaasi. See on võrdeline umbes 24 tonni söe põletamisega.

See tundub tohutu ja sellel on ka hea põhjus. «Lapsesaamise vastand on lapse mittesaamine,» ütleb Lundi ülikooli teadlane, kõnealuse artikli kaasautor Kimberly Nicholas. Kui siia maailma uus inimene tuua, tuleb veel arvestada tema potentsiaalsete laste ja lastelastega. «Kokku tuleb väga suur arv.»